Kevad kogub juba vaikselt tuure üles ning enne eesootavat matkahooaega oleks viimane aeg lisada siia veel mõni postitus eelmisest suvest. Mullune september oli mõnusalt suvine ning enne sügise algust veetsime mõnusa pika nädalavahetuse Valgamaal. Tee peale aga jäi ka Õisu Põrguoru matkarada, kus esimese vahepeatuse tegime. Põrguoru nimi tuleneb muidugi sellest, et Õisu jõeorg oli muistseks vanapagana elupaigaks.
Õisu Põrguoru matkarada asub Viljandimaal, Õisu maastikukaitsealal, Vidva oja kaldal ning seda kutsutakse ka Mulgimaa Taevaskojaks. Kui kevadisel Õisu külastamisel mõned klõpsud liivakivipaljanditest siiski jäädvustasin, siis seekord olin pigem lummatud jõeoru rohelusest, lopsakast loodusest ja lehtede alt piiluvatest seenepoistest ning paljandid jäid pigem tahaplaanile. Aga rajal on olemas infotahvlid, millel on viited sinna uuristatud neitsi kujule, niiet olge tähelepanelikud ja leidke see üles.
Aasakujuline matkarada on raskusastmelt pigem keskmine kui kerge, kuna tõuse ja treppe on selle kolme (ilma vahepõikeid tegemata 2,5) kilomeetri peale päris palju, ning näiteks kevadel jäise libedusega nõudis seal püstijäämine ikka korralikku pingutust. Ilma jää ja lumeta on raja läbimine muidugi tunduvalt kergem.
Rada algab sõidutee äärest parklast, kust leiab kuivkäimla ja infotahvli rajakaardiga, raja alguspunkti leiab SIIT.
Raja puitpiirded on kohati mädanenud ja nendele toetumisel tasuks olla pigem skeptiline ja ettevaatlik.
Esimeste langenud lehtede vahelt piilus see panter-kärbseseen, mis on muide kärbseseente perekonnast üks mürgiseimaid isendeid ja selle söömine võib lõppeda surmaga. Aga kaunis on ta küll.
Rajal on kaks silda, kuid on ka väiksemad kõrvalepõiked alla jõeorgu, kus siis juba liivakivipaljandeid lähemalt saab uurida. Puittrepid on mõnes kohas väga pehkinud, loodus ja niiskus on teinud oma töö ning neil liigeldes tasub olla ettevaatlik.
Vidva oja on suhteliselt kärestikuline ning seetõttu on terve raja vältel kuulda mõnusat veevulinat ning oja serval kulgevalt rajalt saab imetleda ojja kukkunud sammaldunud puid ja kivist ojasängi.
Plavorme puhklepausideks või piknikuks on rajal mitu ning vahetult enne teist silda on ka mõnus katusealune.
Tagasitee kulgeb juba sama rada pidi ning veidi enne lõppu võib põigata vasakule metsa ja sealt otsida üles vanade hoonete varemed.
Allpool lisatud rajaskeem, mille leiab ka parklas asuvalt infotahvlilt.
Diana fotoblogi 