Kui me 2021 aasta suvel võtsime plaani erinevate Eesti väikesaarte külastamise oli Abruka üks mu top 3 hulgas. Lisaks Abrukale jõudsime tol suvel ka Pakri saartele, Kihnusse ja Älvi saarele ning meie saareavastamised kestavad siiani.
Lõpetan seda postitust 3 ja pool aastat hiljem (nii nagu mitmeid teisigi reisipostitusi) ning võib juhtuda, et mõni info võib olla juba aegunud. Samas, aeg lendab ju halastamatult kiiresti, kui palju ikka selle ajaga üks väikesaar muutuda saab?
Abrukale sõidutas meid liinilaev ABRO, mis kulgeb liinil Roomassaare – Abruka, kuid võimalusi saarele jõudmiseks on mitmeid (infot saab SIIT). Roomassare sadam asub Kuressaare kesklinnast vaid mõneminutilise autosõidu kaugusel ning kuna tegemist on suhteliselt väikese laevaga, võiks enda südamerahu tagamiseks piletid juba eelnevalt soetada. Autoga Abrukale asja ei ole – saar ootab külalisi kas jalgsi või jalgrattal – seega mootoripõrin jäta sadamasse maha.
Jõudsime Abrukale hilisel pärastlõunal, kui külaseltsi maja oli juba uksed sulgenud ning võtsime kohe ette teekonna oma ööbimiskohta – Abruka Glamping’usse – mis asus täitsa saare lõunatipus. Kuna ma kirjutan seda postitust mitu aastat hiljem, siis ei ole ma kindel, kas Musta Pärli pererahvas enam seda imelist glämpingut peab, aga nende pakutavate teenuste kohta leiate ehk täpsemat infot siit.
Glämping – nagu nimigi ütleb – on kooslus telkimisest ja glamuurist. Kõik eluks vajalik oli olemas ja rohkemgi veel, alates imelisest asukohast saare lõunatipus – Pitkanina säärel – kus olime ümbritsetud merelainetest, rannaniidust, kadakatest ja merelindudest, lõpetades hubase ja avara (köetava) magamistoaga. Grillisime ja küpsetasime lõkkekartuleid, imetlesime päikeseloojangut ning lasime hingel puhata ja kiirest maailmast eemalduda.
Öö hakul vaatasime tõtt suure oranži kuuga, kuulasime randa jõudvate lainte vaikset kohinat ning hommikut tervitasime koos uudishimulike mägiveistega.
Kui Kihnus sai sõidetud peamiselt põldude, kadakate ja niitude vahel, siis Abrukal kulgesid teerajad kõrgete puude all päikese eest varjus. Abruka saart katabki valdavas osas mets ning sealne laialehine salulehtmets on Läänemere maades üpriski ainulaadne, olles lausa looduskaitse all.
Ja ei maksa alahinnata saare väikest pindala – kõik mis tundub linnulennult ligidal, on mööda teerada piisavalt kaugel, et kondimootorile hoogu juurde anda. Abrukale ei saa nö ‘ringi peale sõita’ – näiteks Abruka ülemise tuletornini jõudmiseks saare lõunatipust peab sõitma tagasi sadamateeni ning sealt mööda idarannikut teerada pidi lõuna suunas tagasi. Postituse lõpus olevalt kaardilt saab soovi korral meie trajektoori kohta lähemalt uurida.
Majakas asub eravalduses ning sinna sisse ega tippu pole võimalik tavainimesel pääseda.
Sadamas asuv kohvik – ‘Võta aeg maha’ – on kindlasti koht, mida peaks külastama, kas siis kiireks lõunaks või pikemaks kohvipausiks. Nimi ütleb juba kõik – see pole lihtsalt üks tavaline sadamakohvik, vaid koht, kus aeg ei torma ja kus ei pea mõtlema pidevale kiirustamisele. Kohvik ise on lihtne ja kodune, aga samas pakub just seda soojust ja lihtsust, mida väikese saare kohvikult võikski oodata.
Saare läänekaldalt paadisadama lähistelt leiab kuue meetri kõrguse Vesiaia loodus-linnuvaatlustorni, kust avaneb suurepärane vaade merealale, Vahase saarele ja väinale.
Kõige seikluslikum tegevus Abrukal oli läbi vee sumpamine Vahase saarele. Vahase Silmal tuli meil rattad maha jätta ning umbes 130 meetrit põlvini vees Vahasele jalutada.
Piki rannaäärt mööda roostiku ja rannaniitu jõudsime peagi hiidrahnudeni. Vahasel asub kaks suurt hiidrahnu, mis muistendi järgi on mälestus Suurest Tõllust või taevast visatud kivist. Rahnule ronimiseks on kohalikud meisterdanud puidust redeli.
Tervet tiiru me Vahase saarel teha ei jõudnud, põikasime vaid kiirelt metsatukka ning uudistasime läheduses, kohtamata ühtegi hingelist. Aeg küll Abrukal ei torma, kuid praamiajad tiksuvad ikkagi mandrile omases tempos – seega tuli samme sadama poole seadma hakata.
Enne sadamasse praamile suundumist hüppasime kiirelt läbi Mustast Pärlist, et oma rasked seljakotid kaasa haarata ning kiire pulgajäätis sisse ampsata. Ja taaskord – saelauale kirjutatud lause iseloomustab Abrukat väga hästi!
Lisatud kaardiskeemilt on näha Abruka teede hargnevust – vasakpoolne haru viib Vahase silmale, asustus on koondunud saare põhjaossa, kus on ka sadam, lõunatippu jõuab läbi salumetsa ning tee tuletornini kulgeb mööda idakallast. Jalgratas on saare avastamiseks tõenäoliselt kõige mõistlikum transpordiviis ning tol suvel märkasime sadamas ka jalgrattalaenutust.
Kui oled harjunud pealinna käraga, nagu meie, siis Abrukal saab tõeliselt tunda seda ehedat väikesaare elu, kuidas aeg kulgeb rahulikult ja mahedalt.
Diana fotoblogi 