Levada do Caldeirão Verde, ametliku matkaraja tähistusega PR9, on üks populaarseim levada rada Madeiral ning seda kasutatakse senini osaliselt põllumajanduslikel eesmärkidel. See kaunis rada saab alguse Santanast, Queimadase pargist, viib São Jorge jõe orgu ning on edasi-tagasi suunal umbes 13 km pikk. Raja alguspunkti jõudmiseks võib google maps’i sihtkohaks panna Queimadas Parking Lot ning ei maksa viimastel kilomeetritel ära ehmatada, sest teekond parklasse oli lõpukilomeetritel üsna veider – kitsas ühesuunaline tee kulges läbi raiesmiku ja hetkeks isegi tekkis mõte, et äkki waze juhatab meid jälle läbi pärapõrgu sihtpunkti. Aga ringi me siiski ei pööranud ning sõidetud tupiktee lõppeski täiesti viisaka parklaga. Parkla oli küll üpriski suur, kuid isegi vihmase ilmaga oli autosid väga palju, niiet ei kujuta ette kui populaarne see rada veel ilusa ilmaga võib olla. Arvestada tuleb ka paarieurose parkimistasuga.
Enne rajale suundumist on võimalus end kosutada hommikukohvi või ergutava napsuga selles armsas Santana-tüüpi majas ja heita pilk rajakaardile, kus on detailsemalt kirjeldatud raja olemust ja sel paiknevaid olulisemaid vaatamisväärsusi ning ristumist teiste matkaradadega.
Raskusastmelt on rada pigem kerge, kuna tõusu- ja laskumismeetreid on ainult 100 ringis ning sellel kulgemine ei ole füüsiliselt väga raske. Kuna rada lookleb kohati päris kitsal levada äärel – ühel pool poolemeetri sügavune veekanal ja teisel pool kõrge järsak, siis tasub märja ja vihmase ilmaga olla eriti ettevaatlik, et libe jalgealune ohtlikuks ei muutuks. Õnneks on siiski suuremal osal rajast rajapiirded, ning kui kõrgusekartust ei ole, siis on kõige hirmsamaks osaks matka juures hoopis vastutulevad inimesed, keda tuleb kitsastes oludes mööda lasta. Meie alustasime oma matka päris hommikul vara – vaid tund pärast päikesetõusu ning tänu sellele saime tiheda liikluse osaliseks alles tagasiteel, mil rajale oli rohkem inimesi tulnud.
Kuna rada kulgeb vaid veidi alla kilomeetri kõrgusel merepinnast, siis pilvise ja vihmase ilma puhul on terve rada pilve sees. Nii juhtus ka meil – kui hommikul veel oli väike õrn sabin, siis tagasiteel oli vihm juba palju tugevam. Õnneks hoiavad puud suurema saju kinni ning vaid jalanõud on need, mis kattuvad kiirelt poriga ja läbi ligunevad.
Rajale jääb mitmeid koskesid, päris täpselt kokku neid ei lugenud, aga kolm oli neid kindlasti. Nii kaugele kui pilk ulatub, on näha rohelist lokkavat loodust, mis meenutab justkui džunglit.
Teepeale jääb mitu käsitsi kaljudesse raiutud tunnelit, seega tuleb end varustada pea- või taskulampide ja vihmakindlate riietega, kuna lagedest sajab ka vett alla ja põigata pole kuhugi. Mõni koobas oli ka suhteliselt madal, niiet pikematel inimestel tasub peaga ettevaatlik olla.
Rajalt avanevad selge ilmaga kaunid vaated saare mägisele maastikule, kuid pilve sees olles ei ole peale valge pilveudu midagi näha – mägiseid vaateid me paraku pikalt imetleda ei saanud ning polnudki tegelikult sellist tunnetki, et kõrgel kaljuserval jalutame. Samas, see kerge sadu ja udupilv suurendasid müstilisust, niiskus muutis rohelised toonid paari tooni võrra kontrastsemaks ning seda imelisem kogu teekond oli.
Paariks minutiks suurem sajupilv siiski hajus, ning saime aimu kui kõrgel mäeküljel me jalutame.
Ühel hetkel valgub vesi kosest otse ülevalt alla rajale, mis tähendab, et kõrvalepõikevõimaluse puudumise tõttu tuleb see lõik rajast läbida nö duši all jalutades. Selle veejoa tugevus sõltub suuresti aga vihmavee kogusest, mis mööda mäekülge alla voolab, niiet selgema ilmaga ei pruugi see lõik rajast nii vesine ollagi.
Raja lõpus on umbes 100 meetri kõrguselt langev kosk, mis on ka sellele rajale kirsiks tordil – tõepoolest, kosk on äge ning vaatamata sellele, et see pole kuigi veemahukas, on avanev vaatepilt seda pikka matka väärt. Võrluseks: võib ette kujutada, kui Radissoni hotelli katuselt langeks kosk alla – päris kõrge, kas pole?
Rada võib ühendada ka Caldeirão Inferno rajaga, mis teeks kogupikkuseks ligi 20 kilomeetrit. Ehk siis raja lõpus oleva kose juures tuleb viitasid jälgida ning tagasiteele asumise asemel võtta suund Inferno rajale, kus on samuti ees ootamas kaunis kosk.
Kuna vihmasabin muutus aina tugevamaks, siis otsustasime tagasiteele suunduda ja selle kõrvalepõike Inferno suunas mõneks teiseks korraks jätta. Alguspunkti tagasi jõudes puhkasime hetkeks jalga selles mõnusas hubases kohvikus, saime hetkeks märjad joped seljast ning soojendasime end mõnusa kuuma cappuchinoga.
Milline imeline viis oma sünnipäeva sisustada – teha seda, mis hinge kõige rohkem täidab – viibida looduses.
NB! Käesolev postitus on publitseeritud 3 aastase viivitusega, ning siin esitatud info võib olla ka juba muutnud/aegnud.
Meie teised Madeira matkad leiab ka:
- PR1 Pico do Arieiro ja Pico Ruivo – SIIT,
- PR8 Vereda da Ponta de São Lourenço – SIIT,
- PR7 Levada do Moinho ja Levada Nova – SIIT.
Muudest vaatamisväärsustest ja kaunitest paikadest Maderial leiab pildimaterjali ja väikest juttu SIIT.
Diana fotoblogi 