Madeira idatipus, São Lourenço poolsaarel, kulgeb üks unikaalne maastikurada – PR8 Verada da Ponta de São Lourenço, kuhu läksime me juba hommikul varavalges. Enne rajale suundumist tegime kõrvalepõike Miradouro da Ponta do Rosto juurde , kus pildistasime päeva esimesi päikesekiiri, vaated poolsaarele olid sealt väga võimsad.
Matkarada saab alguse päris mahukast parkimisplatsilt (Mapsis leiab asukoha SIIT), kus nii vara hommikul oli enne meid koha leidnud vaid 2 autot (meie õnneks), mis tähendas peaaegu inimtühja rada ja paremaid pildistamisvõimalusi. Rada on sõltuvalt trajektoorist ja kõrvalepõigetest ligikaudu 7.5-9 km pikk (edasi-tagasi) ning kokku on ligikaudu 450 tõusumeetrit (pluss sama palju laskumismeetreid).
Sel kuiva kliima ja pidevate tuultemeelevallas oleval basaltse pinnasega poolsaarel pole ühtegi puud (välja arvatud inimeste poolt istutatud palmid kohviku ümber) aga vaatamata sellele on alustaimestikus mitukümmend liiki, mis on Madeira saarel ainulaadsed. Kui kevadel on sealne maastik ilus roheline, siis pärast pikka kuiva suve muutub maastik totaalselt – kõik on oranžikaspruun ja meenutab Marsi maastikku. Kaljude värvid on samuti punakastriibulised ja miljonite aastate tagused vulkaanilised tegevused on loonud neisse uskumatud tekstuurid. Loodus on siin saarel imeline kunstnik olnud!
Järsemate kohtade äärde olid paigaldatud turvapiirded – kuna päevasel ajal on liiklus rajal väga tihe, siis andis see väheke kindlustunnet, kui olid kellestki möödumas.
Eemalt paistab oaas – ehk siis kohvik Casa do Sardinha, mis oli kahjuks meie käigu ajal veel suletud. Kohviku lähedal asub Praia das Sardinhas – selle väikse sadamakese kaudu tuuakse ka kohvikusse kaupa ning sealse kai pealt saaks ka väikese kosutava supluse meres ette võtta.
Lugesin matkale eelneval päeval selle kohviku kommentaare internetist ning väga paljud kaebasid sealsete kõrgete hindade üle, aga nähes kuidas hommikul väikese paadiga noored poisid sinna põhimõtteliselt seljas (ja lisaks mingi robotitaolise masinaga) kaupu tassisid, siis ei imesta üldse, et toimetulemiseks kõrgemaid hindu küsitakse. Respekt neile! Kahju et olime juba tagasiteel, kui nägime kaupa saabumas ja ei saanud nende business’i toetada. Ehk siis järgmine kord..
Raja lõpus on veel nö mitteametlik osa, mis viib kõrgemale künkale – Miradouro Ponta do Furado’le – kust selge ilmaga on näha Porto Santo ja Desertase saari. See viimane lõik ongi vist kõige raskem osa rajast, kõrged ja järsud kiviklibused astmed ning peenike metalltrossiga piire õnneks abistamas.
Tagasiteel olid iga 20 meetri tagant vastutulijad ning käis korralik laulupidu – tänasime õnne, et olime vähemalt ühe otsa jagu rahu ja vaikust nautida saanud! Aga pole midagi parata, teatavasti ongi ju Madeira matkaparadiis ja oleks egoistlik loota, et meiesarnaseid matkahuvilisi novembrikusse ei jätku.
Matk pole ise väga raske, kuid tavalise levada jalutuskäiguga võrreldes siiski veidi keerulisem. Kuna terve raja vältel pole kuskile päikese eest varju minna, siis mõistlikum aeg matkamiseks oleks hommikul, kui päike veel kõrgele ei ole tõusnud. Samuti on põhjatuultele avatud rajaosadel mõõdukas kuni tugev tuul (see oleneb ka muidugi ilmast ja aastaajast) ning see pidev ‘jope selga – jope ära’ hakkas juba vaikselt tüütuks muutuma.
Peale keskpäeva autoni tagasi jõudes oli parkla puupüsti täis ning autode rivi tee ääres tundus lõputult pikk. Parklas olid end üles seadnud mitmed söögi- ja joogiputkad, suveniiriletid ja isegi mobiilne tasuline tualett. Kosutasime meiegi end külma värskelt pressitud apelsinimahlaga ning suundusime koduteele.
Allpool lisatud rajaskeem läbitud teekonna kohta aga täpsema info raja kohta leiab siiski mõnest ametlikust matkaportaalist, näiteks SIIT.
NB! Käesolev postitus on publitseeritud 3 aastase viivitusega, ning siin esitatud info võib olla ka juba muutnud/aegnud.
Meie teised Madeira matkad leiab ka:
- PR1 Pico do Arieiro ja Pico Ruivo – SIIT,
- PR7 Levada do Moinho ja Levada Nova – SIIT.
- PR9 Levada do Caldeirão Verde – SIIT,
Muudest vaatamisväärsustest ja kaunitest paikadest Maderial leiab pildimaterjali ja väikest juttu SIIT.
Diana fotoblogi 