Pico do Arieiro – Pico Ruivo (ametliku tähistusega PR1) on kuulsamaid matku Madeiral ja see oli ka meie listis üks kindel must do! Matk Pico do Arieiro’lt saare kõrgeimasse tippu – 1862 m Pico Ruivo’le ja tagasi on ligi 13-14 km ja tõusumeetreid on selle distantsi peale kokku üle 1100, ehk siis matka iseloom on ikka päris raske (kui sa oled selline pühapäeva matkaja ja väikestlaadi pelmeenivormis – nagu mina). Samas, ma usun, et iga käidud ja astutud samm oli seda pingutust väärt ja hetkekski ei kahetse, et selle ette võtsime.
See tipust tipuni (ja tagasi) matk oli meie esimene matkaelamus Madeiral. Meil ei olnud tegelikult plaanis seda matka kõige esimesena teha, kuna tehniliselt on see ilmselt saare üks raskeimatest radadest ning tahtsime enne kergemate radadega oma matkalihaseid “harjutada”. Aga ilmaennustus oli edasiseks kuidagi kahtasevõitu, soov seda rada ilusa ilmaga teha aga vankumatu – seega asi oli kiirelt otsustatud ning kohe teise päeva varahommikul veel enne päikesetõusu olime teel Pico do Arieiro’le.
Enne matka alustamist võiks alati kontrollida ilmateadet. Mina uurisin sellist saiti nagu mountainweather.com, kus siis oli päevade lõikes info ilma kohta kõrgemates Madeira mäetippudes. Kuigi jah, peab tõdema, et nii mõnigi päev pärast matka võrdlesin seal esitatud infot veebikaamera pildiga, ning tuli välja, et nii täpne see ennustus seal ikkagi polnud. Ma usun, et meie lihtsalt “võitsime” loteriiga ja saime ideaalse ilma: hommikul selgema ja rippuvate pilvedega ning pärastlõunal veidi pilvisema, mis tegi matka teise poole kuidagi veel eriti ägedaks ja müstiliseks. Sellest aga veidi hiljem.
Ajaliselt kulus meil kogu matka läbimiseks tunduvalt rohkem (umbes 7-8 tundi) kui ülejäänud tol päeval matkavatest inimestest, sest oli ju vaja iga paarikümne meetri tagant pildistamiseks seisma jääda. Ja oi kui palju ikka pildistatud sai, kaamera mälukaardile tasub enne retke ikka korralikult ruumi teha, ja kui tuleb mõte et oh sellest kohast tahaks pilti teha, siis tee see kohe ära. Ei tasu lootma jääda, et äkki tagasiteel teen, sest võibolla on tagasiteel ilm pilves ja seda võimalust enam ei avanegi. Või siis loodetavasti olete sama luckyd kui meie ja saate tagasiteel veelgi ägedamad vaated.
Rajal on palju treppe, niiet ei tasu algul julgelt peale lennata, vaid energiat säästa ja rahulikult võtta ning niimoodi lihtsalt kogu teekonda nautida ja mitte üle pingutada. Kaljuteed on väga kitsad ja paar tunnelit on päris pimedad. Järsemates kohtades on olemas ka piirded ohutuse jaoks, kuid ei tasuks neile 100% panustada – alati tuleb ettevaatlik olla.
Nagu eelnevalt mainisin – alustasime oma matka väga vara, päike polnud veel horisondi tagant piilumagi hakanud, kui meie mööda kitsast serpentiini parkla poole sõitsime. Soovitaksingi ajastada kõik matkad väga varajastele hommitundidele, vältimaks parkimisprobleeme ja suuremaid inimhulkasid. Nüüdseks on kehtestatud seal parkimistasu ning samuti ka matkaraja tasu (käesolevast 2026. aastast ka vist eelbroneerimine). Aga ei maksa seda rada võtta kui turistilõksu – see matk on kindlasti ilusa ilmaga seda vaeva ja sebimist väärt!
Enne rajale minekut imetlesime kivisel kaljuserval päikesetõusu, mille orgude kohal rippuv pilvevaip imeilusaks muutis.
Esimene kilomeeter on tõenäoliselt kogu matka kõige ilusam osa! Seal asub ka esimene vaatepunkt – Ninho da Manta – mis meenutab rõdu ja sealt avanevad imelised vaated mäeorule. Sellele järgnevad need kurikuulsad sünged trepid, millele üles vaadates jääb mulje justkui oleksid need taevatrepid ning Miradoura Rija vaateplatvorm, kust paistavad saare ida- ja läänekülg. Sellest ägedast rajaosast on hulgim pilte postituse lõpupoole – kui olime juba tagasiteel.
Pikim tunnel rajal – Pico da gato on umbes 150 meetrit pikk ning vaja on taskulampi. Mina kasutasin telefoni taskulampi, sai sellega ka hakkama. Tunnelis on suhteliselt külm, niiet kuuma ilmaga saab sealt veidigi jahutust. Mööda mäeharja edasi minnes on näha, et tee on mäeküljest välja raiutud ja on päris kitsas. Minusugusel lühikesel inimesel on küll lihtne seal liikuda, kuid pikkadel meesterahvastel soovitan küll peaga ettevaatlik olla, et mitte kalju pihta ära lüüa.
Kohe varsti leiate eest killer-trepi (mõrtsuktrepi) – ehk siis raja kõige hullema tõusu. Mäletan, et sellel lõigul käis isegi peast läbi, et äkki pööraks otsa ringi ja läheks tagasi, et lähme käime Pico Ruivol mõni teine päev. Mõtlesin hirmunult, et lõhun oma põlved täiesti ära ja terve tagasitee ainult nutan. Aga astusime siiski edasi, võtsin igat trepiastet rahulikult ja andsin enamuse koormuse oma tervemale – paremale põlvele. Jumal tänatud, et me alla ei andnud.
Järgnev lõik on küll vahelduseks jõhkratele tõusudele rahulik ja tasasem, mis kulges läbi surnud puude metsa. See metsajupp on hävinenud metsatulekahjus ja annavad nüüd sellise sünge tunde justkui oleks illustratsioon müstilises muinasjuturaamatus. Või noh, pilves ilmaga pigem annaks isegi õudusfilmi mõõdu välja – väga impressive igaljuhul.
Õige pea jõuab tee Casa do Brigo mägionnini, kus võib end kohvi-dringiga turgutada enne viimast jõupingutust. Olemas on ka tualettruum, ja oi üllatust – esimene avatud tualett sel matkal. Väikese tasu eest küll, aga see-eest puhas ja korralik. Meie ei peatunud kohvikus pikemalt, haarasime sealt kaasa vaid kaks külma õlut, mida oli plaanis mäetippu jõudes nautida.
Tegelikult oli onni juures tunne, et nüüd kohe ongi kõik. Aga siis nägime noolekest kirjaga 500m, vaatasin kõrgele üles mäetipu poole ja ohkasin – “no ei, enam ei jaksa”. Aga võtsin selle viimase jõu veel kokku ja astusime edasi. Tasa ja targu, võimalikult vähe end piinates, ja õige pea tervitaski meid mäetipp, kust avanes imeline panoraamvaade saarele. Ilm oli peaaegu selge, vaid mõned üksikud pilvetutsakad pikutasid orgude kohal. Istusime kivile, avasime need külmad õlled ja mõtlesime, et küll see elu on ikka ilus. Mida veel tahta.
See on selline tunne, mida ei ole võimalik sõnadesse panna – seda peab ise kogema ning iga matkasell teab seda tunnet kindlasti väga hästi. Selline ülivõimas tunne sinu sees, et ma sain sellega hakkama. Et kui sellega sain hakkama, siis saan kõigega hakkama. Ühe minutiga voolab sinust läbi nii palju erinevaid tundeid – energia, rõõm, õnn, kergendus, vabadus, armastus – ja just need emotsioonid ongi need, mille pärast selliseid retki ette võtta. Justkui nagu ülimalt suur adrenaliinisüst, mille najal nüüd mõnda aega elada ja eksisteerida.
Istusime seal kivil veel päris tükk aega. Lihtsalt imetlesime. Kuhugi ei olnud kiiret.
Tagasitee oli enamjaolt puhas nauding. Sammud tundusid hommikuga võrreldes kõvasti kergemad ning südapäevased pilvekuhjad pakkusid ägedat vaatemängu. Minu arust ongi mägedes pilved just need, mis annavad ümbritsevale olustikule palju juurde – lisavad vaadetele sügavust, kontrasti ja dimensiooni ning annavad tugevamini selle “katusel kõndimise” tunde.
Pilvkate muutus aina tihedamaks ning vaated muutusid samuti dramaatilisemaks.
Nagu ennist lubatud – pildid neist instagrammi-kuulsatest “taevatreppidest”.
Allolev foto Ninho da Manta vaateplatvormist on eluline näide võtta tõsiselt soovitust pildistada vaateid igal võimalusel – kunagi ei tea kas pilved seda tagasiteel enam võimaldavad.
Aga võib ka õnneks minna – ootad mõned minutid ja taevas su ümber selgineb. Madeira (ja üleüldse mägede) kohta kehtib reegel, et ilm võib muutuda minutitega – võin kinnitada, et nii see tõepoolest on!
Kaarte ja statistikat matka kohta pole eriti mõtet jagada (neid leiab internetist ja matka-äpp’idest niigi), kuna GPS joonistas trajektoori kahjuks ebatäpselt ja näitas tegelikkusest kõvasti rohkem kilomeetreid (ilmselt tunnelite tõttu, kus GPS-side puudus).
NB! Käesolev postitus on publitseeritud 4 aastase viivitusega, ning siin esitatud info võib olla ka juba muutnud/aegnud.
Meie teised Madeira matkad leiab ka:
- PR9 Levada do Caldeirao Verde – SIIT,
- PR8 Vereda da Ponta de São Lourenço – SIIT,
- PR7 Levada do Moinho ja Levada Nova – SIIT.
Muudest vaatamisväärsustest ja kaunitest paikadest Maderial leiab pildimaterjali ja väikest juttu SIIT.
Diana fotoblogi 