Hong Kong – üllatusi täis Kowloon ja matk Victoria Peak’il

Meie Tallinn -> Hong Kong -> Filipiinid -> Shanghai -> Tallinn marsruut sai paika juba eelmisel aastal, kui seekordset Aasia reisi planeerima hakkasime. Algul oligi plaanis ainult Filipiinid, kuid eelmisel korral vaimustusime Singapurist ja sellest väikesest linnapuhkusest niivõrd, et kevadisse reisi põimisime lõpuks kaks Aasia suurlinna: Hong Kong ja Shanghai. Aastaid tagasi oleks selline marsruut väga keeruliseks osutunud aga nüüd saab paljudes Hiina piirkondades peatuda kuni 144 tundi viisavabalt (transiitviisaga, mille taotlemiseks tuleb lennujaamas täita mõned paberid, esitada oma majutusdokumendid, edasisõidupiletid jne).

Hong Kongi saab Tallinnast erinevaid teid pidi, aga kuna Rain jahib hoolikalt neid Finnairi preemiapunkte, siis kõige mugavam ühendus sinna jõudmiseks on läbi Helsingi. Helsingist lendab otselend Hong Kongi ~10 tunniga, ja puuduvad need ebameeldivad ümberistumised ja passimised lennujaamades. Selle kümne tunniga jõuab päris mitu filmi ära vaadata ja veel lisaks paar tundi tukkuda ka.

Kes vajab natuke valgustamist, et kus ja mis see Hong Kong (eesti keeles tegelikult Hongkong) üldse on, siis kirjutan natuke sellest lähemalt. 1 104 ruutkilomeetrise pindalaga Hong Kong (võrdluseks: meie pisikese Hiiumaa pindala on ~989 km²) on Hiina Rahvavabariigi erihalduspiirkond, mis paikneb Lõuna-Hiinas, koosnedes Lõuna-Hiina mere äärsetest poolsaartest ja mitmest saarest. Hong Kongil on oma juriidiline süsteem, liikluseeskiri (vasakpoolse liiklusega), valuuta (HK$ ehk HKD) ning oma tolli- ja immigratsioonisüsteem.

Hong Kong on oma 7,4 miljoni inimesega (võrdluseks: Hiiumaa elanike arv on ~9 335) viie kõige tihedamini asustatud piirkonna seas maailmas, seal elab iga ruutkilomeetri kohta 6 697 inimest (võrdluseks: Eestis on see number kõigest 29). Kõrgemad positsioonid on ainult Macau’l (20 027 in/km²), Monaco’l (18 960 in/km²) ja Singapur’il (7 796 in/km²).

Hong Kong, mis oli kunagi väike põllumajandus- ja kalanduspiirkond on tänaseks kasvanud üheks suurimaks finantspiirkonnaks maailmas. Küll aga oli seal vaatamist ja avastamist rohkem, kui ainult kõrged pilvelõhkujad.

Hotelli valisime Kowlooni piirkonda, suhteliselt Kowloon Parki lähedale. Asukoha suhtes osutus meie hotell – Stanford Hillview Hotel  – õigeks valikuks, kuna see paiknes nii sadamale kui ka põhilisele piirkonnale – Tsim Sha Tsuile – väga lähedal. Meie õhtuseks lemmikkohas kujunes hotelli läheduses asuv, suurelt tänavalt paeaegu mittemärgatav ‘baaritänav’, kus vesipiipu ja õlut nautisime. Seal ei pakutud küll kohalikku cuisine’i, baarid olid pigem rahvusvahelisele kontingendile suunatud, kuid sealne mõnus ja hubane olemine meeldis meile.

Esimene õhtu vaatasime promenaadilt kurikuulsat valgusshow’d, mis pigem jättis mind suhteliselt külmaks. Küllap olid ootused uhke show ees nii suured, et see laserite ja muusikaga tramburai ei pakkunud suurt wow-efekti. 

Teisel päeval otsustasime tutvuda vanemate piirkondade, nagu Mong Kok ja Yau Ma Tei ning uudistasime kohalikke turgusid.

Õhtupoolikul käisime vaatasime ka sadama ja promenaadi piirkonna päevavalguses üle. Hong Kongi uusarhitektuur erineb vanast totaalselt, kasutatud on palju rohelist ja elusloodust.

Päevaseks kilometraažiks kujunes ligikaudu 20 kilomeetrit. Allpool väljavõte päeva esimesest poolest:

Kolmandal päeval otsustasime Victoria Peak’ile matkama minna. Minu eelnevad guugeldamised Hong Kongi matkamisvõimaluste kohta olid abiks ringi valikul. Kusjuures Hong Kongis on rohkelt matkamisvõimalusi, seal võiks ilmselt mitu nädalat veeta ja kaugematele radadele seiklema minna. Victoria Peak’i Morning trail oli aga meile kõige lähemal ja ei pakkunud lisapeavalu transpordi organiseerimise osas. (Victoria Peakile saamiseks võiks ka kasutada kiiremat võimalust – rongi – aga see oleks ju igav 🙂 )

Tipus ootas meid selline mõnus vaade:

Tagasi kodu poole liikudes sai imetletud veel Hong Kongi saare pilvelõhkujaid.

Hong Kongi transpordist niipalju, et seal on väga hea metrooga liikuda. Peatuseid on mustmiljon, liine on rohkelt. Odav on ta ka (välja arvatud sõit lennujaamast kesklinna). Metrookaardiga saab isegi paljudest poodidest süüa-juua osta, ainult viipa ja makstud ongi. AGA kui on vaja liikuda üle vee, on ilmselt mõistlikum kasutada praame – need sõidavad väga tihti, need on VÄGA odavad (vist oli umbes 10-15 eurosenti üks ots) ja sõit kestab vaid mõned minutid.

Päevaseks kilometraažiks kujunes taaskord 20-25 km kanti. ‘Puhkus’. Allpool väike skeem meie päevasest marsruudist Victoria Peaki radadel:

Neljandal päeval oli vihm. Õigemini väike seenekas. Aga see andis meile võimaluse natuke rahulikumalt võtta ja päriselt ‘puhata’. Külastasime hotellile väga lähedal olevat teadusmuuseumi (Hong Kong Science Museum). Kuna ma pole väga sellist tüüpi, kes reisil olles muuseumides ringi jaksaks tuiata ja pigem eelistaks linnatänavaid uudistada, elu-olu jälgida või matkata, siis ei veninud tänu minu suurele vingumisele ja hädaldamisele see külastus eriti pikaks. Jõudsime veelkord ka Ladies Marketile, shoppasime, sõime kohalikus kiirtoidukas hunniku kohalikke hõrgutisi ning läksime hotelli kotte pakkima…

Emotsioonid. Neid oli palju. Olin Hong Kongi ette kujutanud enamvähem sellisena, nagu ma teda kogesin, ja ehk oli tegelikkus isegi veel ehedam: need hieroglüüfe täis  Kowlooni väikesed ja kitsad kõrvaltänavad, maja maja kõrval, inimhordid silblimas tänavatel, miljon värvilist silti ja valguskasti eredalt õhtuti helkimas – vastandumas Victoia Peak’i rahulikule miljööle ja ilusale rohelisele loodusele, pakkumas vaateid tuhandetele kõrghoonetele.

Head aega Hong Kong, aeg on palmi alla sõita!