Küklaade avastama minnes satuvad paljud just esimesena Parosele, kuid tihtipeale kihutatakse sealt juba peale paari päeva teistele saartele edasi. Vaatamata sarnasele eelarvamusele jäime saarele neljaks ööks, mille jooksul õppisime saare erinevaid tahke tundma ning võin julgelt tunnistada, et Parikia imekaunitele tänavatele võrdväärseid ei leidnud me üheltki teiselt külastatud saarelt.
Järgnevalt tutvustan just neid paiku, mis meile kõige suuremad emotsioonid jätsid.
Parikia
Parikia on Parose pealinn, kus vanalinna kitsaste tänavate, peidetud kirikute ja küklaatidele iseloomulike lubjatud sini-valgete majade vahelt leiab palju väikseid poode, kohvikuid, butiike ja restorane. Need labürintjad tänavad muudab eriliselt maagiliseks peaaegu aastaringselt õitsevad ekrsavärvilised bougainvillead ja igal sammul on tunne, nagu oleks just Pinteresti sisse astunud.
Õhtul saab jalutada mereäärsel promenaadil, põigata sisse mõnesse kohvikuse või baari ja nautida kaaslasega väikest drinki ning vaadata merele loojuvat päikest.
Naoussa
See väike maaliline kaluriküla asub Parose põhjaosas, umbes 10 km kaugusel Parikiast. Naoussat peetakse üheks ilusamaks külaks Küklaadide saarestikus ning vaatamata suurenenud turismindusele on see säilitanud oma traditsioonilise kuvandi ja erilisuse. Naoussa südameks on postkaardi vääriline väike kalasadam, mis on ümbritsetud kohvikutest ja mereannirestoranidest ning vees seisavad tihedalt koos traditsioonilised kalapaadid. Sadamast saab jalutada mööda muuli Veneetsia lossi varemeteni.
Juunikuus, mil meiegi reis aset leidsis, Naoussat külastades pole küll sadama restoranides koha leidmine probleeme, kuid juulis ja augustis, mis on kõige turistirohkemad, võib pilt tunduvalt erineda. Küla on populaarne ka ateenlaste seas, mistõttu võib ümberringi kohata palju kohalikke elanikke. Põhjuseks ilmselt see, et massiturism pole Naoussat veel täielikult alla neelanud ning ka mandrikreeklaste jaoks on paik veel ainulaadne ja lummav, kuhu puhkuse ajal reisida. Kindlasti on ka Naoussa iga aastaga muutumas aina kommertslikumaks, sest inimesed jahivad aina enam autentsemat kreeka-stiilis puhkust ning Paros seda kuhjaga ka pakub.
Paros Park
Mõnusaks vahepalaks linnatänavatel uitamisele soovitan ette võtta jalutuskäigu Paros Park’is, mis on saare jaoks suure geoloogilise ja ajaloolise tähtususega. Sealsed jalgrajad on selgelt tähistatud ning sobivad igas vanuses ja füüsilises vormis huvilistele, vali vaid endale sobiva pikkusega marsruut (tutvuta saab nendega SIIN).
Suvekuudel on kõige mõistlikum alustada oma matka varahommikul või õhtupoolikul, vältimaks keskpäevast kuumust. Meie läbisime umbes 5 kilomeetri pikkuse raja, mis kulges algul mööda kivist kaljuäärt ning viis Corakase neeme tippu tuletornini, ning pärast mööda lahesoppi algusesse tagasi. Kui teil juhtub olema rohkem aega kui meil, siis võtke ette ka ida-poolsem rajaosa ning minge otsige üles omapärane kivikaar (Maps’i punkt on SIIN).
Peale mõnusat jalutuskäiku saate Monastiri rannas puhata, vees ujuda või rannabaaris Parko Cafe’s end külma joogiga turgutada.
Minu arvates oli Monastiri rand üks mõnusamaid, kuhu Parosel sattusime. Kui päevitustoolidele ei raatsi kulutada või tahate lihtsalt pisikest värskendust soolases Vahemeres, siis on võimalik end mõnel soojal lamedaks uhutud kaldakivil sisse seada ja privaatsemalt veemõnusid nautida.
Lefkes
Lefkes, mis oli keskajal Parose pealinnaks, asub saare keskosas ja on ehitatud ligi 300 meetri kõrgusele merepinnast. See 500 elanikuga küla on üks armastatumaid Parosel kuna selle ilu ja võlu on massiturismist senini puutumata ning lisaks avanenevad sealt ka ilusad vaated oliivipuude ja mändidega kaetud mäenõlvale ning kogu saarele. Lefkes’i tänavatel jalutades on märgata palju väikeseid kirikuid, kuid kõige suurejoonelisem on Agia Triada kirik ja selle väljak.
Parose rannad
Saarel on randade valikut küllaga, kuid kuna me pole väga suured rannas logelejad, siis lisaks eelpool mainitud ilusale Monastiri rannale sattusime vaid mõnesse üksikusse neist.
Golden Beach saare läänerannikul oli muidu mõnus, kuid kurjad melteemituuled keerutasid aeg-ajalt liiva üles ja rannarätikud pidime kõvasti lamamistooli külge siduma. Sättisime end paariks tunniks sisse ühe rannabaari territooriumile (Marabou Bar – Maps’is SIIN), päevitasime, jõime jahedat õlut, mekkisime võileibu ja jahutasime end mõnusas türkiissinises merevees.
Faragas Beach asub saare lõunarannikul ning sinna sattusime tagasiteel Parikiasse. Ranna äärde beežitama me küll ei jäänud, kuna kell hakkas vaikselt õhtusse tiksuma, kuid oma kõhud sõime täis sealses restoranis.
Ranna valikul võiks mõnest ilmaportaalist järgi uurida, mis suunast tuuled puhuvad ning selle järgi oma valikud teha. Kuna suvekuudel on saartel vahel päris korralikud melteemituuled (Küklaadidele omased meretuuled), siis tuleks parema kogemuse saamiseks eelistada randu, kus lahesopp jääks tuulevarju.
Majutus
Kuna mul on korralik kiiks alati sorteerida majutuskohtade seast välja need, millest avanevad kõige kaunimad vaated, siis jäi sel korral sõelale Golden Sunset Paros (Maps’is leitav SIIT). Hotell asus küll üle 2 kilomeetri kaugusel Parikia sadamast ning jalgsi õhtupimeduses kohvritega mööda järsku mägiteed sinna turnida oli paras katsumus, kuid vaated hotellist olid see-eest kogu seda vaeva väärt. Ja tegelikult pakub hotell ka transporti, niiet te ei pea meie rumalust kordama ja saate kokkulepel mugavalt autoga ukseni.
Hotellis pole ka restorani, mis tähendab, et seal ei pakuta peale hommikusöögi rohkem toidukordi. Meile selline korraldus sobis, kuna veetsime enamus päevad niikuinii linnapeal hulkudes või rendiaotuga mööda saart kimades.
Transport
Saarel sõidavad küll taksod ja bussid, kuid mina soovitaks kindlalt auto rentida. Väikese Fiati rentimine maksab mõnikümmend eurot päevas ja kütus on pisut kallim kui meil, kuid nõndamoodi saate ise omas rütmis saarel seigelda ning kõik lemmikapaigad üles leida.
Head aega, armas Paros, aeg liikuda edasi naabersaarele Naxosele!
Diana fotoblogi 