Lääne tsivilisatsiooni sünnihäll – Kreeka pealinn Ateena – on Tallinnast vaid mõnetunnise lennureisi kaugusel ning sobib mõnusaks sissejuhatuseks saarepuhkusele Küklaadidel. Enne Kreeka reisi lugesin erinevaid reisiblogisid, kus oli vastakaid arvamusi: osad kirjutasid, et Ateena nägemiseks piisab vaid päevast või maksimaalselt kahest ning oli ka autoreid, kes soovitasid linna üldse vahele jätta ja selle aja saartele pühendada. Neile soovitustele vaatamata planeerisime Ateenale kolm ja pool päeva (millest kaks olin linnas üksi) ning leian, et see oli mõistlik aeg linnaga tutvumiseks.
Linnapuhkusel olles meeldib mulle uitada mööda linnatänavaid, mitte ainult turistidele mõeldud piirkondades, vaid just neis, kus kulgeb elu tavarütmis ja on näha kohalikke inimesi ning seda, kuidas linnas päriselt elatakse. Suur muuseumikülastaja pole ma kunagi olnud, kuid ajaloolised hooned on mind alati köitnud ning Ateenas oli ajalugu märgata kõikjal. Samuti on mu lemmikuteks kaunid linnavaated ning üritan üles otsida kauneimad päikeseloojanguga paigad.
Jagan teiega oma reisimuljeid ja soovitusi, mis paiku ei tohiks Ateenas olles vahele jätta ning ehk on see postitus abiks teie reisiplaanide tegemisel.
Ateena Akropol
Kesklinnas kaljukünkal asuv Akropol on tõenäoliselt suurim arhitektuur-kunstiline kompleks, mille Antiik-Kreeka on maailmale pärandanud ning sellest juba Ateenat külastades mööda ei pääse. Akropoli templid, eesotsas suurejoonelise Parthenoniga, ja sealsed monumendid ehitati viienda sajandi teisel poolel eKr ning on linna üheks populaarseimaks turistide sihtkohaks.
Akropolisse on kõige lihtsam lähendeda Plaka poolt mööda laia jalakäijate tänavat (Dionysiou Areopagitou) või, kuid kust iganes suunast te ei tuleks, toksige Mapsi sisse Acropolis ticket office ja jõuate juhiste abil kenasti kohale.
Kuna turistide hulk on seal tõesti jahmatav, oleks kõige mõistlikum aeg Akropoli külastamiseks kas kohe hommikul peale avamist, või õhtul vahetult enne sulgemist. Päikeselisel suvepäeval on nii võimalik kõige kuumemat aega vältida, kuid paar veepudelit soovitan siiski kotti pista. Kui satute Ateenasse kuumalaine perioodil nagu meie seda tegime, soovitaksin neid kotti pista niipalju kui vähegi mahub.
Pilet täiskasvanule maksab 20 euro kanti, mis sisaldab pääsu kogu Akropoli territooriumile. On ka võimalus osta nö kombineeritud pilet, mille eest tuleb küll poole rohkem välja käia, aga see-eest saab mitme päeva jooksul erinevaid arheoloogilisi paiku külastada.
Akropolist avanevad ka kaunid vaated Ateena linnale, mis on juba ise seda ronimise vaeva väärt.
Soovitan ka teha väiksese kõrvalepõike Areopaguse mäele (Mapsis leiab selle SIIT), kust saab samuti kauneid linnavaateid imetleda.
Zeusi tempel
Kui Akropolile ronimine tundub kuumal suvepäeval liiast, või kui ei saanud sealt arhitektuuriajaloo-isu täis, võite külastada ka Olümpia Zeusi templit, mis asub Plakast ja Akropolist vaid poole kilomeetri kaugusel. Tempel oli kunagi muljetavaldav ehitis, mis oli täielikult valmistatud valgest marmorist, kuid pärast keskajal aset leindud maavärinat jäi 105-st sambast püsti paraku vaid 15. Pilet templi juurde maksis mu mäletamist mööda alla kümne euro ning turiste oli tunnike enne sulgemist vaid käputäis. Sissepääs templi territooriumile asub Leof. Vasilissis Olgas tänavalt, arheoloogilise ala kirde-nurgast.
Plaka
Plaka on Ateena vanimaid piirkondi, kust praegu leiab rohkelt hotelle, restorane, kohvikuid ning suveniiri- ja juveelipoode. Kui minu jaoks tundusid Plaka põhitänavad liiga turistikesksed, siis mida lähemale Akropoli jalamile, seda mõnusamaks ja boheemlaslikumaks tänavad muutusid – trepistikel asuvad kohvikud ja restoranid lausa kutsusid oma imeliste miljöödega maha istuma ning kohvi või veini nautima.
Plaka kõrvaltänavad üllatasid värviliste seinamaalingutega ning kohata võis ka mahajäetud maju.
Plaka tänavad on peamiselt hõivatud turistide poolt kuid ka kohalikud käivad seal aega veetmas. Eriti populaarsed on sealsed restoranid ja baarid õhtuti, ning õhtuhämaruses mõnesse katusekohvikusse dringile minek on must be!
Anafiotika
Anafiotika, mis on justkui küla keset linna, on Plaka lääneservas otse Akropoli nõlvadele ehitatud väikeste majade kobar, mis meenutab oma lillepotte täis tipitud tänavatega veidi Kreeka saari. Kiputakse isegi ütlema, et kui sul pole saaretele aega minna, siis siit saab väikse tunnetuse saare elust kätte. Ilmselt oleks pärast Küklaadide külastamist Anafiotika mind suhteliselt külmaks jätnud, aga enne saartele suundumist oli see küll elevust tekitav eelroog.
Anafiotika tänavatel jalutades saab pilgu heita ka kaunile linnale ja eemal paistvale Lycabettuse mäele.
Lycabettus
Kui otsite kohta, kus imetleda (tasuta) päikeseloojangut või -tõusu Ateena linna kohal ning ei pelga paarikilomeetrist jalutuskäiku, siis Lycabettuse mägi on selleks ideaalne paik. Mäe tipus asub väike kohvik-restoran ja Püha Georgiuse kirik, kuid isiklikust kogemusest võin vihjata, et rahu ja vaikust te sealt ei leia. Kuna päikeseloojang sadade inimeste keskel pole päris minu tassike teed, siis pöörasin platvormile jõudes otsa ringi ning nautisin kauneid vaateid punasele loojuvale päikesepallile mäenõlvalt alla jalutades.
Kuuldavasti saab mäe otsa ka köisrongiga, kuid nagu ennist mainisin – oli teekond võluvam kui sihtkoht ise!
National Garden
National Garden ehk rahvusaed asub Syntagma väljaku (Parlamendihoone) taga ning on troopiline paradiis keset Ateena betoonlinna. Sealt leiab mitu parditiiki, puurides loomi ja palju rohelust.
Oma reisipiltides kolades ei leidnuki muid pilte sellest tiirust, kui ainult see apelsinide pilt. No need apelsinid! Iga kord kui neid kuskil jälle puu all vedelemas nägin, mõtlesin endamisi, et mismõttes te teil niisama ära lasete mädaneda, miks te neid mahlaks ei pressi? Kuigi jah, kujutan ette, et kreeklased vaatavad sügiseti meie õunapuu aluseid samamoodi.
Psiri
Psirist leiab samuti hulganisti kohvikuid ja restorane, kuid eelkõige on piirkond populaarne õhtuhämaruse saabudes, sest just seal toimub kihav ööelu – tänavatel jalutades on baaride valikut küllaga ning igaüks leiab kindlasti oma maitsele midagi. Õigeid tänavaid ei ole võibolla kerge üles leida, kuna piirkond on suur ja lai, ning esialgu võivad mõned räpased kõrvaltänavad isegi ära ehmatada, kuid pange näiteks SEE sihtkoht Mapsi ning hakake sealt ümberkaudseid tänavaid uudistama! Tõelised elamused ju alles algavadki siis kui teelt kõrvale põikate.
Ka Psiri on sarnaselt Plakale veidi boheemlaslik ning veidi on tunda ka geto hõngu – tõenäoliselt massiliste graffitite tõttu.
Mis teema üldse Ateenas nende grafititega on? Arvan et kui kõik seinajoonistused linna hoonete seintelt taas vedelasse olekusse viia, siis saaks neist terve Harku järve täis valada.
Aga tegelikult, veidi tagamaid uurides – grafitiepideemia tabas Kreekat pärast eelmist majanduslangust, kui noorte seas valitses väga suur tööpuudus ning nad olid rahutud ja tüdinenud poliitikute venitamisest. Peaaegu kogu linn on mattunud grafitite alla – poed, kodud, bussipeatused, kohvikud – vaid rikkamad rajoonid, pangad ja valitusehooned on suurema valve tõttu jäänud nendest puutumata. Osa neist on niisama silma kriipivad kritseldised, kuid on ka tõelisi vaevaga tehtud mesitriteoseid ning poliitilise mõtte ja tõlgendusega maalinguid. Ateena on ilmselt parim koht maailmas, kus olla grafitikunstnik ja kui teile grafitid meeldivad, siis peaks Ateena olema teie järgmiseks reisisihtkohaks!
Exarchia
Väga getolikuks muutub linn veel siis, kui võtate ette pikema jalutuskäigu ning suundute eemale turistisõbralikust Plaka piirkonnast – Näiteks Exarchia piirkonda, kuhu mina kogemata Lycabettuselt alla tulles sattusin, ning kohalike seas populaarsed kohvikutänavad eest leidsin. Päeval valitses neilsamadel tänavatel muidugi vaikus.
Üksi pimedas jalutades tundus see piirkond eriti kõhedavõitu, üritasin välja näha nagu kohalik, võtmata isegi kaamerat kotist välja ning kirsiks tordil oli Exarchion Square, kus võis juba paljalt sügavast hingetõmbest end kanepipilve tõmmata.
Ateena tänavad võisid kohati olla ka väga õõvastavad – mustad ja mattunud prügi alla. Niiet kui kaldute veidi turistipiirkonnast eemale, võite värviliste lillepottide ja armsate kohvikute asemel eest leida hoopis sellise vaatepildi.
Majutus
Kuna mu lend tõsteti päeva võrra varasemaks, siis majutasin end esimeseks ööks Plaka piirkonda Phaedra hotelli. Hotellis midagi luksuslikku polnud, hommikusöök sisaldas ainult kahte tükki juustu ja ühte kuklit, kuid see vaade mis rõdult avanes tegi need miinused tasa.
Kuna õhtu oli sajune ja müristas korralikult, veetsingi selle rõdul äikesenooli jahtides ja veini juues.
Järgmine päev lohistasin oma kohvrit kolme kilomeetri jagu teise hotelli – Mirabello City’sse – mis asus Omonia piirkonnas. Kui olete hotelli valikul ja ei tea millist piirkonda eelistada, siis seda piirkonda ma ei soovita. Pigem makske natuke rohkem ja leidke midagi Plaka kanti, eriti kui peatute vaid mõneks päevaks. Saate suurema turvatunde, ei pea mööda prügihunnikute alla mattunud tänavaid läbima ning samuti ei ole vahemaad jalutamiseks nii pikad.
Omonia tänavad näevad välja just sellised:
Kuna me pole majutuse suhtes väga nõudlikud oma reisidel, siis tegelikult polnud hullu midagi. Vaade hotelli ühiselt rõdult oli isegi päris kena ning üle tänava asuvas kohvikus sai 80 eurosendi ees külma frape’d.
Ja kui te mõtlete basseiniga hotelli peale, siis mina soovitaks selle mõtte maha matta. Teil ei jää niikuinii palju aega seal vedeleda ning ühe värskendava supluse eest päevas ei ole mõtet nii suurt kulutust teha. Ja kui teil ikkagi juhtub mõni päev laiskus peale tulema või tahate enne saartele suundumist väikse jume peale saada, siis soovitaksin Lycabettuse jalamil asuvat hotelli St. George Lycabettus, kus saab terve päev 28 euro eest (nädalavahetuseti 33 eest) päevitada ja katusebasseinis varbaid sulistada. Ateenas on üldiselt selliseid basseinidega hotelle, kuhu saavad ka mittekülastajad sisse, väga vähe ning hind on Mustamäe ElasmusSpa 21+ pääseme hinnaga samas kategoorias. Toidumenüü on seal Ateena hinnaklassi arvestades veidi kõrgem, kuid sellise vaate eest võibki veidi rohkem küsida. Ning pange selga midagi natuke viisakamat, kui lühkarid ja plätud, sest see hotell on päris fancy ja võite seal end veidi ebamugavalt tunda. Täpsemat infot Vertigo Pool Clubi kohta leiate SIIT.
Kuidas saartele saada?
Küklaadidele viivad praamid, mis väljuvad Piraeuse sadamast ja sinna saab näiteks kesklinnast kõige mugavamalt metrooga sõita. Sõit võtab aega vaid paarkümmend minutit ja maksab ligi 2 eurot.
Võimalus on valida kiirpraamide ja tavaliste praamide vahel, oleneb kui kitsas teil ajaga juhtub olema. Meie läksime Parosele tavapraamiga, mis väljus pärastlõunal ja jõudis kohale umbes 4 ja poole tunniga. Mina kasutasin praamide broneerimiseks LetsFerry keskkonda.
Ja linnapuhkus saigi läbi – 3 ööd, 4 päeva ja ligi 52 kilomeetrit kõndimist – aga nüüd ootavad Küklaadid!
Diana fotoblogi 