Meie oktoobrikuine lühitripp Saaremaale oli täis nii värvilist kui ka sumedat tuulist sügist. Üheks mõnusaks retkeks kujunes jalutuskäik Harilaiu poolsaarel, mille highlight oli üks kuulsaim tuletorn Eestis – Kiipsaare tuletorn.
Harilaiu matkarada asub Saaremaal, Vilsandi rahvuspargis, ligi kolmveerand tunni autosõidu kaugusel Kuressaare kesklinnast. Raja alguses on autoparkla, kuivkäimla ning infotahvel rajakaardiga, täpsem asukoht on SIIN.
Raja esimesed kilomeetrid kulgevad läbi madala männimetsa, kust võis leida tuhandeid seeni end sambla sees peitmas. Tõesti, sellises koguses suuri riisikaid pole minu silmad enne näinud, ja veel keset oktoobrit ning kohas, kus polnud ühtainsatki kuuske!
Umbes 3-kilomeetri peal asub Harilaiu telkimisala, kus on võimalus hetkeks jalga puhata, nälja korral grillida ning soojema ilma puhul vajadusel ka Laialepa lahes end veidi värskendada.
Edasi on võimalus jätkata liikumist mööda liivast teerada, või põigata teest kõrvale ja mööda kiviklibust kallast tuletorni poole jalutada. Meie jätkasime oma teed siiski põõsaste vahel tuulevarju otsides ning enne kahe kilomeetri täitumist seisiski oodatud tuletorn juba meie ees.
26-meetrine Kiipsaare tuletorn, mis on kandnud oma viltuse oleku tõttu ka uhket hüüdnime ‘Saaremaa Pisa Torn’, on nüüdseks kõigi ‘kurvastuseks’ lainete ja pinnase vajumise tõttu end taas sirgeks ajanud ning sama ägedat vaatepilti nagu mõne Google’st leitud pildi peal on, ei tasu enam oodata. Pean tunnistama, et ka minul oli peas lapsepõlvest pärit mälupilt viltusest veepiiril asuvast triibulisest tuletornist, ning kohale jõudes pidin suurest segadusest isegi väikese googeldamise ette võtma veendumaks, et see on tõepoolest seesama tuletorn, mis ilutses selles mälupildis.
Oma sirgusele vaatamata on Kiipsaare tuletorn üks ägedamatest siinmail, asudes otse meres ning seega sügisese külmaga praktiliselt külastamatu. Suvel on ilmselt teoreetiline võimalus ujudes tuletornini pääseda ja sisse põigata (tõestuseks mõned nähtud fotod netiavarustes), kuid rõhutan sõna ‘teoreetiline’, sest sellises seisus tuletorni ronimine on kindlasti väga ohtlik.
Mööda Kiipsaare nukki saab jalutada kitsal liivaribal päris poolsaare tippu ning nautida ümber möllavat merd.
Harilaiu matkaraja teine pool kulgeb mööda poolsaare lääne- ja lõunakallast ning pakub kauneid vaateid vaiksele lahesopile (millele ma muide andsin nime ‘Luikede järv’), kus tol päeval ligi sadakond luike vees mõnules. See oli tõesti kaunis vaatepilt!
Rada ise oli suuremas osas väga liivane, ning suurte kummikutega olid viimased kilomeetrid ikka päris piin. Meeldetuletus järgmiseks korraks: sellised pikad matkad ei ole mõeldud kummikutega läbimiseks.
Kokku tuligi meie raja pikkus veidi alla 14 kilomeetri, ajaliselt kulus ligikaudu kolm ja pool tundi. Allpool lisatud ka rajaskeem:
Diana fotoblogi 