Mõtted Madeira reisist hakkasid peas hoogu koguma juba aasta-kaks enne koroonapandeemiat, kui juhtusin lugema reisikirju sellest rohelisest saarest, mida “Euroopa Hawaii’ks” tituleeriti. Imelised matkarajad, kaljune rannikujoon, aastaringne soe kliima ning armsad mägikülad olid põhjusteks, miks me otsustasime pärast paari eksootilist reisi Aasiasse just selle Euroopa sihtkoha kasuks.
Meie reis pidi toimuma 2020. aasta hiliskevadel, kuid toonane lock-down sundis meid reisi edasi lükkama – kuniks 2021. aasta sügisel koroonapiirangute kiuste me lõpuks selle reisi ette võtsime. Veider on nüüd tagantjärgi meenutada, kuidas sai muretsetud koroonapassid, täita tervisedeklaratsioone ning lennukis ja kõikjal siseruumides maskidega higistada. Aga vaatamata kõigele oli meie reis siiski imeline.
Madeirale jõudsime me pärast paaripäevast peatumist Lissabonis (selle linnapuhkuse kohta saab täpsemalt lugeda SIIT) – lend saarele kestis veidi alla kahe tunni. Madeira lennujaam on muide üks keerulisemaid Euroopas – sealne maandumisrada on suhteliselt lühike ning asub mägise maastiku lähedal, mistõttu halbade ilmastikuolude korral ei pruugi maandumine (ja ka õhkutõusmine) üldse võimalik olla. Meil aga õnneks vedas – ekstreemseid Atlandi tuuli ei olnud ning saime vaid maandumisteekonnal lennukiaknast maalilisi vaateid imetleda.
Madeira saar kuulub Portugali koosseisu ja olles oma pindalalt üsna väike – isegi meie oma Hiiumaa on suurem – on see Portugali üks tihedamini asustatud saari: alalisi elanikke on seal ligi 250 000 ehk umbes kahe ja poole Tartu jagu. Võrdluseks – Hiiumaal on elanikke umbes 10 000.
Kui alaliste elanike arv Madeiral on veerand miljonit, siis turiste, kes saart iga aasta külastavad, on kordades rohkem – kui 2021. aastal jõudis sinna veidi alla miljoni turisti, siis nüüdseks on turism seal taas tõusuteel ning 2025. aastal oli see arv juba umbes 1,9 miljonit. Kuna jälgin Madeira elu-olu ka sotsiaalmeedias, siis kohalikud üritavad pingsalt oma loodust hoida ja ületurismiga kaasnevat jalajälge vähendada – populaarsetel matkaradadel on juba kehtestatud külastustasud ning alates alanud aastast hakatakse rakendama nö “matkabroneeringuid” (st külastus tuleb eelnevalt internetis ette broneerida teatud ajavahemikku). Selline korraldus tundub küll suhteliselt ebamugav – Madeira ilm on ju päris heitlik. Meie näiteks tegime oma matkasid vastavalt ilmale – tugeva tuule ja pilves ilmaga ei oleks Pico do Arieiro tipust üldse selline vaade olnud nagu meie kogeda saime. Meie õnneks ka rahvarohkust ei tajunud – oktoobri lõpus enam ju tipphooaeg ei olnud ning kõik need ebamugavad koroonapiirangud ja -reeglid olid ka pigem soosivaks teguriks. Kõik oma matkad tegime ka suhteliselt varakult hommikul, niiet parkimiskohtade leidmisel meil alguspunktides probleemi ei olnud ning imelisi vaateid saime nautida ilma segavate inimhulkadeta.
Saarel ringi liikumiseks rentisime me loomulikult auto – kasutasime selleks ühte kohalikku renditeenust, mis sisaldas lennujaamast transporti pealinna kontorisse ning hiljem ka äraviimist lennujaama. Madeira teed on mägise maastiku tõttu kohati järsud, kuid teeolud on ise üpriski head ning meie kuskil hätta ei jäänud. Küll aga võibolla hoiataks Waze’iga natuke ettevaatlik olema – seal ei ole infot teede kallete ja kitsuse kohta ning tasub ehk mõnel korral pikem (aga see-eest laugem ja laiem) teekond valida.
Majutust me pikalt ette ei broneerinud – esimese nelja öö majutuse valisime alles eelneval õhtul Lissabonis hotellis ise samal ajal tervisedeklaratsioone täites. Valituks osutus saare põhjaosas asuv São Vicente piirkond, kus Granny’s Farm apartments & camping meid nendeks öödeks majutas. See osa saarest muide jäigi meie lemmikuks terve reisi vältel – ka hiljem lõuna pool ööbides sõitsime sinna lihtsalt sööma ja vaateid nautima.
São Vicente
Väike São Vicente linn on ümbritsetud roheliste mäeorgudega, ning oma kitsaste tänavate ja traditsiooniste majadega pakuvad rahulikku olemist jalutamiseks ja kohvikute-söögikohtade nautimiseks. Linn ulatub kuni mereni, ning promenaadi äärest võib asjalikke söögikohti leida.
Mägede tõttu on Madeira põhja- ja lõunaosa üksteisest üsna erinevad, seda nii ilma kui ka looduse poolest. Kui saare lõunaosa on päikselisem ja kuivem, siis põhjaosa on vihmasem, tuulisem ja rohelisem – loodus on metsikum ning mäed kaetud laia levada võrgustikuga (levadadest kirjutan hiljem täpsemalt). Põhjarannik on ka vähem asustatud, mis annab hea võimaluse seal peatudes rahu ja vaikust nautida.
Seixali rand
See peene musta liivaga rand on põhjaranniku haruldasemaid liivarandu, kust avanevad fantastilised vaated ookeanile ja dramaatilsele rannikujoonele. See rand on populaarne nii turistide kui ka kohalike seas, seal päevitatakse, kalastatakse ja veedetakse niisama mõnusalt perega aega.
Põhjarannik on kivine ja kaljune ning tüüpilisi randu seal rohkem polegi – selle asemel aga leidub mitmeid looduslikke ookeaniveega basseine, mis on moodustunud vulkaanilisest kivimist ning pakuvad omaette elamust.
Poças das Lesmas ja Poça do Mata Sete
Teiselpool Seixali küla asuvad rahulikud ja varjulised ookeaniveega täidetud kivitaskud, kus me saare esimese ujumise tegime.
Porto Moniz’ looduslikud basseinid
Saare populaarseimad looduslikud basseinid, mis on täidetud kristallselge ookeaniveega pakuvad erilist ja elamuslikku ujumisvõimalust. Basseinide kasutamise eest on ka pisike tasu (umbes kolme euro ringi), kuid sealne infrastruktuur on ka seda kulutust väärt. Kuna sügisene meretuul oli meie külastuse ajal juba üpris jahe ning olime tund tagasi Poças das Lesmas’is ujunud, nautisime kauneid panoraamvaateid lähedal asuvast restoranist.
Aquarium looduslikud basseinid
Mõnesaja meetri kauguselt Porto Moniz’ basseinidest leiab ujumiseks ja snorgeldamiseks veel ühed basseinid, mille kasutamine on täiesti tasuta.
Mööda rannikut sõites jääb tee peale mitmeid vaateplavorme, kust avanevad maalilised vaated kaljusele rannajoonele. Toon välja paar, mis meile kõige enam meeldisid.
Miradouro da Eira da Achada
Vaateplatvorm veidi enne Ribeira da Janelasse jõudmist.
Miradouro do Ponta da Ladeira
Porto Moniz’st lääne poole edasi sõites leiab sellise vaatekoha nagu Miradouro do Ponta da Ladeira. Kui kõrgusekartust ei ole, on võimalus läbi rohukõrte veidi kaugemale astuda – õhtupäike muudab sealse kõrge kaljuranniku kuldseks ning kogu maastik näeb seetõttu veel dramaatilisem ja maalilisem välja.
Lisaks värskendavatele basseinidele ja imeliste vaadetega vaateplatvormidele väärivad uudistamist ka põhjaranniku väikesed rannakülad.
Ribeira da Janela
Rannikuküla, kus lõpeb Madeira pikim samanimeline jõgi on populaarne tänu kuulsatele Janela laidudele – muljetavaldavatele meremaastikku iseloomustavatele kaljumoodustistele, mis asuvad kohe ranniku lähedal.
Neid kivimürakaid on hea vaadelda ka veidi eemalt – näiteks Porto Moniz’i sadamakailt.
Calhau das Achadas da Cruz
Kui jätkata veel lääne poole sõitmist, tasub kindlasti põige teha ka järsu kalju jalamil asuvasse Calhau das Achadas da Cruz piirkonda – fajã’sse. Fajã tähendab väikest tasast rannikuäärset ala, mis on tekkinud vulkaanilise tegevuse või setete tõttu ning seda soolase õhtu poolt väetatud maatükki kasutatakse põllumajanduseks. Ainus ligipääs sinna on traditsiooniline köisraudtee (teleférico) ning mitte väga kaua aega tagasi rajati sinna ka jalgrada, mis võimaldab inimestel seda ilusat paika avastada. Sattusime sinna tund enne viimast üles-sõitu, ning vaatamata sellele, et saime vaid lühikest aega promenaadil jalutada, pakkus Calhau das Achadas da Cruz kuldsel õhtutunnil imelist õhkkonda.
Porto da Cruz
Kuna Madeira on ennekõike ikkagi matkajate paradiis, siis peatun vahepeal veidi pikemalt sealsetel matkavõimalustel. Saare rohelised orud, lopsakad metsad ja kõrged kaljud pakuvad ägedaid matkaelamusi ning valida on mitmete erinevate (vaadete ja raskusastmega) radade vahel. Madeira on kuulus oma levadade poolest ning mitmed populaarsed rajad kulgevadki just mööda mäekülgi looklevatel levadel. Levada on ajalooline veekanal (või pigem lausa kanalisüsteem), mis rajati vanasti mägedesse kastmise ja niisutamise eesmärgil, suunates vihma- ja allikavett alla põldudele.
Meie reisi mahtus 4 pikemat matka, millest igaüks oli väga omanäoline ja natuke eelnevast erinev. Matku tegime üle päeva, et saaksime igaks järgnevaks korralikult taastuda ning ettevõetud teekonda täiel määral nautida.
Pico do Arieiro – Pico Ruivo (PR1)
Pico do Arieiro – Pico Ruivo (ametliku tähistusega PR1) on kuulsamaid matku Madeiral ja tehniliselt ilmselt üks raskeimaid radu saarel. Matk Pico do Arieiro’lt saare kõrgeimasse tippu – 1862 m Pico Ruivo’le ja tagasi on ligi 13-14 km ja tõusumeetreid on selle distantsi peale kokku üle 1100. Aga iga käidud ja astutud samm on seda pingutust väärt!
Selle matka kohta on ka eraldi põhjalikum postitus SIIN.
Levada do Caldeirão Verde (PR9)
Levada do Caldeirão Verde rada saab alguse Santanast, viib São Jorge jõe orgu ning on edasi-tagasi suunal umbes 13 km pikk. Tõusu- ja laskumismeetreid on ainult 100 ringis ning sellel kulgemine ei ole füüsiliselt väga raske, kuid kuna rada lookleb kohati päris kitsal levada äärel – ühel pool poolemeetri sügavune veekanal ja teisel pool kõrge järsak, siis vihmase ilmaga muutub rada libedaks ja poriseks.
Rohkem pilte ja juttu matka kohta leiab SIIT.
Järgmised kaks matka võtsime ette saare lõunarannikul peatudes, neist tuleb juttu veidi hiljem.
Ülejäänud viis ööd Madeiral veetsimegi ühes mõnusas väikese basseiniga villas – hooajaväliselt saime selle väga hea hinnaga. Paiknes see saare lõunarannikul Arco da Calheta küla serval kõrgel kaljuserval ning sealt avanes vapustav vaade orule ja merele.
Madeira lõunaosa on üpris tiheda astustusega, seal on laiemad maanteed, suuremad linnad ja hotelle täis kuurortid. Saare pealinn Funchal on üks turistirohkemaid kohti saarel. Lõunarannikul asuvad ka paljud populaarseimad rannad.
Funchal
Pealinn Funchal on kindlasti külastamist väärt – aega saab veeta nii ajaloolises kesklinnas uudistades, promenaadil jalutades, või siis ka näiteks Ronaldo muuseumit külastades. Parkimismajasid leiab sealt mitmeid ning ei pea väga kaugele linna serva autot jätma. Kui jalgpallilegend huvi ei paku, siis soovitan uudistada selle asemel näiteks Forte de São Tiago kindlust ja võtta aeg maha mõnes armsas välikohvikus tänavakunsti imetledes.
Pealinnast ida poole sõites jäävad tee äärde mitmed vaateplatvormid.
Praia do Garajau
Väike kivine rannasopp pealinna lähedal, mis on sukeldujate ja snorgeldajate paradiis. Rannani pääseb nii auto, köisraudtee kui ka kondimootoriga ning sealt leiab ka tualetid ning söögikoha.
Cristo Rei
Veel üheks populaarseks peatumiskohaks lõunarannikul on see 14-meetrine kristuse kuju, mis vaatab Atlandi ookeani suunas. Mööda treppe mere poole sammudes jõuab ka vaateplatvormini – Miradouro do Cristo Rei – kust saab imetleda kaljuseintel ilutsevaid värvilisi kivimustreid.
Cascata dos Anjos
Kui peaks andma tiitli “Madeira suurim turistilõks” siis selle põhinominent oleks Ponta do Soli lähedal asuv tuntud Cascata dos Anjos juga. Juga ise on küll eriline, langedes otse üle vana rannikuäärse tee, võimaldades turistidel selle alt autoga läbi sõita (või jalgsi kõndida), aga sinna koguneb liiga palju inimesi ja head pildistamis- ja imetlemismomenti seal naljalt ei leia.
Ponta do Sol
Pealinnast Funchalist lääne suunas sõites leiab veel ühe piltilusa rannikuküla, kus on mõnus niisama jalutada, külastada mõnda kohvikut või restorani, või siis sealses rannas päikeselist ilma nautida.
Polaarpingviin nagu ma olen, muutus elu päikesepaistelisel lõunarannikul natuke palavaks ning läksime kõrgemale mägedesse tagasi. Uudistasime need paigad üle, mis põhjarannikul peatumise ajal meie ajakavasse ei mahtunud.
Miradouro da Bica da Cana
Platvormile saabudes olime justkui vati sees – pilvkate oli paks ning mida polnud olid vaated, mida imetleda. Olles aga Madeiral nädalakese viibinud ja saare kliima hakkas juba kindlaid mustreid välja joonistama, otsustasime jääda paarikümneks minutiks – ehk on õnne ja ilm selgineb. Õnne oli. Veerand tunni möödudes hakkasid õrnalt paistma juba eemal kõrguvad tuulikud ning veel kümme minutit hiljem ilmusid kaugelt nähtavale ka saare kõrgeimaid tipud: Pico do Arieiro ja Pico Ruivo.
Kõiki vaatekohti Google Maps’is isegi ei olnud, tasub hoida silmad lahti ja otsida tee äärest juhendavaid silte.
Vereda dos Balcões (PR11)
“Madeira suurim turistilõks” tiitlile nomineeriks ilmselt ka selle lühikese matkaraja Ribeiro Frio piirkonnas. Kuna see rada on lihtne ja lauge ning edasi-tagasi vaid 3 kilomeetrit, on see väga populaarne sihtkoht turistide seas – teeäärne autode ja busside rivi ulatub sadade meetriteni, olemas on restoran(id) ja vist isegi oli pood ka. Raja lõpus asub vaateplatvorm, kust avanevad küll kaunid vaated saare mägisele maastikule, aga neid vaateid leiab ka mujalt.
Fanal’i mets
Astusime läbi kuulsast Fanali metsast, mida tegelikult on mõistlik külastada pilves ilmaga, sest just siis muutub see mets justkui muinasjutuliseks udumetsaks. Kui udu pole, pole kahjuks ka muinasjuttu. Täitsa tavaline “mets”.
Lõunarannikul peatudes tegime veel 2 matka.
Verada da Ponta de São Lourenço
Madeira idatipus, São Lourenço poolsaarel, kulgeb üks unikaalne maastikurada – PR8 Verada da Ponta de São Lourenço, kuhu läksime me juba hommikul varavalges. Enne rajale suundumist tegime kõrvalepõike Miradouro da Ponta do Rosto juurde, kus pildistasime päeva esimesi päikesekiiri, vaated poolsaarele olid sealt väga võimsad.
Rada on sõltuvalt trajektoorist ja kõrvalepõigetest ligikaudu 7.5-9 km pikk (edasi-tagasi) ning kokku on tõusumeetreid 450 (pluss sama palju laskumismeetreid).
Selle ägeda matka kohta on samuti eraldi postitus olemas SIIN.
Levada do Moinho – Levada Nova
PR7 ehk Levada do Moinho – Levada Nova matkarada asub Ponta do Sol’ist vaid 5 kilomeetrise autosõidu kaugusel. Rada on ringikujuline ja kokku umbes 9 kilomeetrit, tõusumeetreid on vähe – ligi 100 ringis. Betoonist levadad on heas seisukorras ja piiratud enamjaolt käsipuudega ning rahvast liigub seal tunduvalt vähem kui muudel levadadel.
Matka kohta leiab eraldi postituse SIIT.
NB! Käesolev postitus on publitseeritud 4 aastase viivitusega, ning siin esitatud info võib olla ka juba muutnud/aegnud.
Viited Madeira matkadele:
Diana fotoblogi 