Sintra ja Lissabon

Kui Lissaboni linnapuhkust planeerides juba nii mõnedki reisiblogid läbi on loetud, siis ei tule see ilmselt suure üllatusena, et päeva-trip Sintrasse on kindlasti must do!

Sintrasse saamiseks tuleb Lissabonis üles leida Rossio rongijaam (juhised leiate SIIT). Kuna Sintra on rongiliini lõpp-punkt, siis ei teki ilmselt ka segadust õige rongi tuvastamisel. Olles just kuu tagasi Belgia rongijaamades korralikult ekselnud, otsustasin igaks juhuks juba varakult perrooni otsima hakata, kuid Rossio jaam ei ole üldse suur ega keeruline, sealt väljuvad rongid ainult ühes suunas ja perroonid asuvad põhimõtteliselt kohe piletipunkti kõrval väravate taga. Ja seal ei ole absoluutselt mitte kui midagi teha oma rongi oodates, isegi istumiskohti ei olnud, kui õigesti mäletan. Niiet kui teil on rongi väljumiseni aega, ärge väravatest veel sisse minge, vaid lööge see aeg kasvõi tänaval mõnes kohvikus laiaks. Edasi-tagasi pilet maksab ühele inimesele veidi üle viie euro, piletit ei maksa kogemata ära visata, kuna seda läheb tagasitulles vaja.

Rongisõit Sintrasse kestab ligikaudu kolmveerand tundi. Teoorias. Meie sõit kujunes ligi pooleteise tunniseks, sest poolel teel seiskusid järsku rongi mootorid. Päris täpselt aega me muidugi ei mõõtnud, kuid see seisak kestis vähemalt pool tundi. Uksi lahti ei tehtud, kiiret ka nagu polnud, keegi kuskil vagunis ei paanitsenud. Niiet istusime ka meie seal rahulikult edasi, kuni lõpuks mootorid taas käima pandi ja rong edasi liikus.

Lisbon Rossio train station

Rongijaamast Sintra kesklinna on umbes kilomeeter jalutamist. Oleks meil rohkem aega olnud ja ilmaennustuses juba keskpäevaks vihma poleks näidanud, oleksime ilmselt korraks mõnesse kohvikusse end istuma sättinud ja hommikukohvi nautinud (hotelli lahustuva latte maitse ei ole meeldiv).

Sintra

Võtsime kaardirakenduse lahti ning seadsime sammud esimese suurema vaatamisväärsuse poole.

Quinta da Regaleira‘le on jalgsi kergesti juurde pääseda, Sintra kesklinnast jalutab sinna vaid paarkümmend minutit. Või siis natuke rohkem, kui te jääte ümbrust vaatama ja ei pane tähele, kuhu kaardirakendus teid juhatab ning panete õigest tee otsast mööda.

Quinta da Regaleira on kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse. Palee, mille arhitektuuris on imiteeritud romaani, gooti, manuelismi ja renessansi vorme ja dekoori, on ehitatud möödunud sajandi alguses ühe Portugali miljonäri poolt. Kogu kinnistu on ligi 4 hektari suurune ning seal on hooldatud pargiaiad lopsaka rohelise taimestikuga, purskkaevud, grotid ehk koopad, tiigid, kujud ja väiksemad ehitised. Kõik on omavahel ühendatud kas maa peal looklevate radade või maa-aluste valgustatud tunnelitega.

Quinta da Regaleira, Sintra
Quinta da Regaleira, Sintra
Quinta da Regaleira, Sintra

Poço Iniciático ehk initsiatsioonikaev (Initiation Well) on üks põnevamaid ja populaarsemaid rajatisi pargialal. See kujutab endast maa alla ehitatud sammastele toetuvat keerdtreppi, mis koosneb üheksast tasandist, viidates Dante Jumalikule komöödiale, kujutades põrgu, paradiisi ja puhastustule üheksat ringi. Kaevu nimi tuleneb sellest, et vabamüürlased pidasid seal oma pühitsemisrituaale.

Initiation Well, Quinta da Regaleira, Sintra

Initsiatsioonikaev on koroonapiirangute tõttu ühesuunaline, ehk siis liikuda saab ainult ülevalt alla ning edasi tuleb suunduda maa-alustesse koobastesse, mis lõppevad kauni väikse kose juures.

Quinta da Regaleira, Sintra
Quinta da Regaleira, Sintra

Pena rahvuspalee (Park and National Palace of Pena)

Juba rongiga Sintrale lähenedes võis märgata mäe tipus paiknevat palee’d – Pena’t. Meie tellisime omale Quinta da Regaleira sissepääsu juurde Uberi ning vähem kui poole tunniga olime juba palee väravas.

Palee oma erivärviliste toonidega on romantismi tippteos, kuningas-kunstniku Ferdinand II igavene pärand Portugalile ning loetletud ka üheks Portugali seitsmeks maailmaimeks. Pena loss on kõige paremini säilinud keskaegne kuningapalee, mis on alates 16. sajandist püsinud enam-vähem muutumatuna.

Haarasime katusekohvikust väiksed võileivad ja joogid ning kui olime valmis paleega tutvuma minema, tugevnes tuul kiiresti ja loss mattus pilvedesse. Nähtavus muutus hetkeks pea olematuks, kilejope tuli kui viinerikile endale ümber tõmmata ning järsku olid kadunud ka kõik need inimesed, kes enne lossiõuel ringi jalutasid. Kogu see olustik oli nii sürr ja ebamaine – justkui oleks muinasjuturaamatusse sisse astunud. 

National Palace of Pena, Sintra
National Palace of Pena, Sintra
National Palace of Pena, Sintra
National Palace of Pena, Sintra
National Palace of Pena, Sintra

Põikasime ka siseruumidesse, et korraks sooja saada.

National Palace of Pena, Sintra
National Palace of Pena, Sintra

Uitasime paleed ümbritsevas metsas (pargis) ringi, mis oli väga müstiline kogemus. Ei kohanud seal võlumetsas jalutades ühtegi hingelist.

Park and National Palace of Pena, Sintra

Sillutatud teed viisid meid selle armsa sammastega templini (Temple of Columns).

Temple of Columns, Park and National Palace of Pena, Sintra

Võtsime suuna mauride kindluse poole, kuhu viis mõnus roheline metsarada.

SIntra

Mauride kindlus (Moorish castle)

See Sintra mäel asuv kindlus rajati 10. sajandil ehk ajal, mil maurid tungisid Pürenee poolsaarele. Graniitplokkidest ehitatud müürid looklevad mööda mäeserva ja ühendavad rändrahne ja kaljusid. Müüridel jalutades avanevad vaated ümbritsevale loodusmaastikule, Pena paleele ja Sintra linnale. Mida aga läbi vihmapilve eriti näha ei õnnestunud.

Castelo dos Mouros, Sintra
Castelo dos Mouros, Sintra

Tagasitee otsustasime vaatamata tugevnevale vihmasajule jalgsi ette võtta. Kindluse väravatest viib Sintra kesklinna ka tähistatud matkarada, niiet tasub siltidel silma peal hoida. Vähem kui tunniga olime taas tsivilisatsioonis tagasi.

Sintra hiking trail
Sintra hiking trail
Sintra
Sintra

Valisime esimese ettejuhtuva söögikoha, kus end natuke kasida ja kõhud täis süüa ning seejärel suundusime rongijaama poole. Väike arusaamatus oli ka piletiväravas, sest mu paberpilet oli taskus läbimärjaks muutunud ning piletiskänner ei tahtnud mu piletit tuvastada. Peale korduvat üritamist siiski õnnestus roheline tuluke väravasse tekitada ning saime rongile vaid mõni minut enne väljumist.

*****

Teisel päeval suundusime Lissaboni avastama. Jalad olid eelneva päeva tõusudest ja treppidest oiiiii kui valusad, aga kuidas sa ikka jääd puhkuse ajal hotellituppa vedelema. Meie hotell – ibis Lisboa Centro Liberdade – asus Avenida de Liberdade ehk ‘vabaduse puiestee‘ vahetuses läheduses. See puiestee on üle 90 meetri laiune ja üle kilomeetri pikk allee, kus on kümme sõidurada, mida eraldavad puude vahel kulgevad kõnniteed. Seal ääres on palju luksuskaupade poode, butiike, hotelle, samuti on seal erinevad saatkonnad ja diplomaatilised esindused. Hotell ise oli tagasihoidlik, vist 2 tärniga kui ma ei eksi, aga magamiseks oli täiesti sobilik, aknad olid ka tihedad, niiet linnakära tuppa kuidagi ei pressinud.

Valisime esimeseks sihtmärgiks kohe Lissaboni populaarseima vaatamisväärsuse – São Jorge kindluse, kuid teel sinna leidis üks populaarne paik ise meid üles. Keerasime suvalisse kõrvaltänavasse ning avastasime end järsku ühe väikese turismigrupi keskelt. Pöörasime siis silmad majafassaadidele, ning märkasime kõikjal lahedat tänavakunsti. See koht São Cristóvão treppide juures oli Fado Vadio – Lissaboni kuulsaim graffiti, ausutusavaldus Portugali rahvalikule muusikastiilile (fadole) – mis sai teoks täna naabruses elavatele inimestele, kes jõud ühendasid ja üritasid koos andekate kunstnikega naabruskonda kaunimaks muuta.

Fado Vadio, Lissabon

São Jorge kindlus (Castelo de S. Jorge) on kindlasti koht, kust nautida kauneid vaateid Lissaboni linnale. Juba ainuüksi nende vaadete pärast tasub see 10 eurot sissepääsu eest välja käia. Kuna ilm oli taas pilvine ja udune, siis kuulus Lissaboni sild üle Tejo jõe (25 de Abrili – ehk 25 apriili, revolutsionipäeva sild) paistis vaid häguselt.

Kindlus ise asub Lissaboni kõrgeima mäe – São Jorge – tipus, see rajati 11. sajandi keskel ning hilisematel aastatel muudeti see kuninglikuks paleeks. Lõpuks taastati see täielikult 1938. aastal.

Castelo de São Jorge, Lissabon

Avastamist on seal üksjagu, müüridel saab ringi jalutada, puhkamiseks on olemas pingid. Kuid meie lemmikuks oli väike vaateplatvorm, kus sai natuke privaatsust nautida, sest enamus turiste ei jaksanud vist seda trepistikku ette võtta.

Castelo de São Jorge, Lissabon

Kindluse väravas püüdsid turistide pilke need julged paabulinnud.

Castelo de São Jorge, Lissabon

Suundusime jõe suunas ning valisime Largo José Saramago väljaku äärest ühe väikese restorani lõunasöögi jaoks välja.

Praça do Comércio (Commerce Square) on üks suurimaid väljakuid Portugalis. Seal asus enne 1755. aasta suurt Lissaboni maavärinat kuninglik palee ning sealset metroojaama kutsutakse siiani väljaku vana nime järgi. Keset väljakut kõrgub hobuse seljas José I kuju.

(Commerce Square, Lissabon

Järgmiseks suundusime Lissaboni kuulsat trammi otsima ning jällegi sattusime juhuslikult paarile ägedale tänavale, näiteks Pink Street’ile, kus andsid hallile tänavale värvi põnev vihmavarjudest tekitatud ‘varikatus’.

Pink Street, Lissabon

Kuna me päris täpselt ei teadnud, kus see populaarne värviline tramm täpselt sõidab, siis uitasime algul niisama väikestel tänav-treppidel, kuni lõpuks jõudsime ka õige kohani.

Bairro Alto, Lissabon

Bica lift – Elevador da Bica. Ehk siis see kurikuulus Lissaboni trammike. See on vist Lissaboni üks enim instagrammitud kohti ja turistide seas väga populaarne.

Kuigi seda nimetatakse tavaliselt köisraudteeks, ei kvalifitseeru see selleks tehniliselt, kuna veojõudu ei taga mehaaniline kaabel, vaid kahe vaguni elektrimootorid (toidetakse õhujuhtme kaudu). Tross ühendab kaks vagunit nii, et need tõusevad ja laskuvad samaaegselt, kusjuures kumbki vagun toimib teisele vastukaaluna.

Elevador da Bica, Lissabon

Edasi uitasime niisama mööda Bairro Alto tänavaid, vihma taas kallas ning üles-alla tänavad olid päris kurnavad. Mainitud piirkond – Bairro Alto – on muide kohalike seas väga populaarne kvartal, mille tänavate võrgustik on päeval vaikne, kuid öösel muutub see üheks linna elavamaks ööelukvartaliks. Värviliste ja graffitiga kaetud fassaadide taga on erinevad traditsioonilised ja rahvusvahelised restoranid, palju baare ja alternatiivseid kauplusi, mis on avatud hiliste õhtutundideni.

Bairro Alto, Lissabon

Tahaks küll selle postituse lõpetada lausega, et käisime ka ise selle õhtuse meluga tutvumas, aga olime hotelli jõudes nii kurnatud, et tellisime Bolti kulleriga omale burgerid ja hakkasime Maideirale sõiduks veebis tervisedeklaratsioone täitma.

Koroona ajastu rõõmud see jube paberimajandus.

Head aega Lissabon!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: