Autoga Euroopas – luksuslik ja mägine Šveits

Kuna meie reis hakkas juba lõppfaasi jõudma ja kojuminek tikkus aina ligemale, otsustasime külastada vaid ühte ilusat Šveitsi linna ja selleks osutus Reussi jõe kaldal asuv Luzern. Linn oli tõesti külastamist väärt – Kapellbrücke sild, Spreuerbrüke
silla juures asuv vana hüdroelektrijaam ja vaated linnamüüritornidest olid imelised.

Vaatamata sellele, et Luzerni kanton on üks kalleimaid piirkondi seal riigis, suutsime leida mõnusa taskukohase telkimisplatsi -Jürg Lustenbergeri – Schwyzi kantonis Vierwaldstättersee järve ääres, paarsada meetrit Luzerni kantoni piirist.

Võibolla võtan hetke ja räägin selle ‘saladuse’ välja, kuidas meil reisi jooksul õnnestus sattuda nii imelistesse ööbimispaikadesse (välja arvatud paar erandit). Me polnud enne reisi tegelikult välja vaadanud ühtegi majutuskohta ega telkimisplatsi, kuna otsustasime et läheme lihtsalt vooluga kaasa ja vaatame jooksvalt kõiki võimalusi.

Majutusega (telkimisplatside ja kämpingutega) on üldse Saksamaal, Austrias, Itaalias ja Šveitsis sedasi, et need lõpetavad vastuvõtu umbes õhtul 8 paiku, mõned ka hiljem aga seda üldjuhul harva. Kuna me liikusime pidevalt edasi ning ühte kohta mitmeks ööks ei olnud jäänud, siis oli õhtuti selline pidev kiirustamine, et kuhu me eesootavaks ööks end sisse seada saame/jõuame. Mina siis kõrvalistujana ninapidi telefonis, härra roolis minu juhiseid järgimas. Ja kui sattuda piirkonda, kus internetilevi ei olegi, siis oh seda muserdust ja peavalu. Siiski, ükski öö me lageda taeva all ega autos ei pidanud veetma. Vedas.
Kella 7ks pidi üldjuhul olema päevakava läbitud ja auto liikuma juba väljavalitud telkla suunas. Ka Bookingust/Agodast külalistemaja broneerides pidi olema hoolikas ja veenduma, et sisseregistreerimine oleks ikka soovitud ajal võimalik.

Šveitsi Alpid

Järgmisel päeval suundusime oma teisele mägimatkale oma reisi jooksul, seekord siis Appenzelli piirkonda Šveitsi Alpidesse. Köisraudtee viis Wasserauenist (Ebanalpbahn) üles Ebenalpile (1640m), kust suundusime 13 kilomeetri pikkusele teekonnale alla tagasi.
Mägimaja Berggasthaus Schäfler, mis asus 1920 m kõrgusel, pakkus värskendavad õlut ja maitsvat kohalikku toitu- vorste ja kartulisalatit. Google järgi oli matkateekonna maksimaalseks kõrguseks 1973 m ja minimaalseks 905 m merepinnast, st laskumismeetreid oli üle 1000. Rada viis mööda mäeharja Altenalp Türm’ini, tagasiteele jäi veel vinge kaljurestoran/külalistemaja Aescher-WildKirchli, mis on ilmselt nii populaarne, kuna on National Geographicu kaanel olnud.

Peale väsitavat matka suundusime Saksamaa poole ning ööbisime Bodensee (Öbersee) kaldal asuvas Campingplatz Buchhorn’is, kus olime perenaise sõnul esimesed eestlased, kes seal on peatunud.