Autoga Euroopas – mitmenäoline Põhja-Itaalia

Seceda – Val Gardena, Dolomiidid.

Olles üle Glossglockner’i Itaaliasse jõudnud, ootas meid ees väike matk Dolomiitides. Seceda mäetippu võib muidugi ka matkata, kuid meie otsustasime ajapuuduse tõttu sinna liikuda cable car’i kasutades. Ortisei (St.Ulrich) külast viib paarikümne euro eest 2,5 km kõrgusele üles väike kondel. Seceda on talvel populaarne mäesuusakeskus ning suviti on see oma maastikureljeefide poolest üks huvitavaid matkamiskohti seal piirkonnas. Allatulekuks kulus ligikaudu 14 kilomeetrit, google’i järgi oli kõrgeim altituud 2586 m ja madalaim 1299 m – ehk siis kokku oli üle 1000 meetri laskumist. Peatustega koos võttis allatulek aega üle 4 tunni.

Öö veetsime ühes väikeses mägihotellis nimega Hotel Platz, kuhu me õhtuhämaruses sisse astusime ja vaba toa leidsime.

Garda

Hommikul suundusime Garda järve äärde – Riva del Gardasse – mis asub Garda järve põhja-poolses osas. Kolasime väikestel linnatänavatel, jahutasuime end külma gelatoga ning jalutasime ilusa Garda järve kaldaäärsel promenaadil. Garda lääneküljel on mägedes mitmed matkamisvõimalused, kuid sel korral me sinna ei jõudnud.

Malcesine oli väike järveäärne linnake, mille silmatorkavaim vaatamisväärsus on 13. sajandil rajatud keskaegne kindlus – Castello Scaligero.

Lasize‘s ööbisime Residence La Margherita kolmetärni hotellis, kus saime end basseinis jahutada. Õhtul käisime linnas söömas ja veinitamas ning jalutasime ja vaatasime päikeseloojangut.

Verona

Uus päev oli Verona päralt. Verona, mis on Itaalia Verona provintsi halduskeskus, asub Adige jõe ääres ja on üks Itaalia vanimaid linnu. Linna suurimaid vaatamisväärsusi on Verona amfiteater, mis on oma suuruselt kolmas amfiteater maailmas, 1183. aasta määvärin hävitas aga peaaegu kogu välisseina kaaristu. Kuna sissepääsu järjekorras ootas mitukümmend meetrit inimesi, imetlesime seda pärandit vaid väljaspoolt.

Õhtul suundusime Veneetsia suunas, täpsemalt siis valisime järgnevaks kaheks ööks peatumispaigaks Camping Fusina, kust viisid väikesed praamid turiste Veneetsia saarele (Fusina sadamast). Veneetsiasse on võimalus ka autoga minna, kuid otsustasime veidi mugavama, odavama ja lihtsama variandi kasuks.
Öösel saime aga meeletu äikesetormi osaliseks, vahel oli selline tunne justkui välk lööks meie ‘karavanvaguni’ kõrval asuvasse puusse sisse. Väga palju ei eksinudki, kuna hommikul oli maa puukoori täis. Sellisid vagunilaadsed ööbimiskohad olid küll puhtad ja mugavad, kuid meie naabrid korraldasid öösel korraliku tralli ning lisaks äikesele väristasid ka nemad vagunit korralikult.

Veneetsia

Veneetsia oli selline nagu ma olin ette kujutanud – romantiline, kaunis ja loomulikult suure turistitihedusega. Võtsime ka kämpingust väikese turistikaardi kaasa, kuhu oli peale märgitud soovituslikud marsruudid Veneetsia avastamiseks, kuid millegipärast ei järginud me seda (meie õnneks) ning märkamatult olime võtnud suuna hoopiski Castello suunas.
Olime jõudnud piirkonda, kuhu ühepäevaturistid väga ei jõuagi. Saime osaks veidi teistsugusele Veneetsiale – õhkkond oli rahulik, puudus see linnale tüüpiline sigin-sagin ümberringi, kohalikud inimesed jalutasid tänavatel ja märgata oli argielu olemasolu. Selline ehe kohalik elu, mida turistipiirkonnas ei olnud.
Kokku jalutasime Veneetsias peaaegu 18 kilomeetrit. Tundub võimatu? Näib nagu oleks seal vaid paar tänavat ja paarkümmend silda. Nii see ei ole, sildu on seal tuhandeid, igaüks pakub ilusat vaadet linna läbivatele kanalitele ja värvilistele majadele.
Neil, kel huvi seda ‘Päris Veneetsiat’ näha soovitan ignoreerida turistidele mõeldud kaardikesi soovituslike marsruutidega ning lihtsalt pöörake kuskile kõrvaltänavasse – avastate palju rohkem.

San Marino

Peale teist ööd Fusinas suundusime San Marino poole. San Marino on kääbusriik paarikümne kilomeetri kaugusel Aadria merest, mis on tervikuna ümbritsetud Itaalia territooriumist. Sealsed tuntumad ehitised on Monte Titano mäel asuvatd 3 torni: Guaita, Cesta ja Montale. Meie ringkäik San Marinos väga pikaks ei kujunenud, kuna tuulepuhangud, mis sel päeval olid, ulatusid ilma liialduseta mitmekümne meetrini sekundis ning kohati oli isegi tuule poole seistes raske hingata.

Ööbisime Firenze külje all asuvas Camping Village Il Poggetto’s, kus pidime leppima väga-väga tagasihoidliku majakesega. Võiks lausa öelda, et isegi telgis ööbimised on olnud mugavamad ja meeldivamad.

Firenze

Külastasime Fiesoles asuvat amfiteatrit ja ülejäänud päeva veetsime Firenze linnatänavatel. Firenzes, mis on justkui renessansi häll, pakkus silmailu kolossaalne arhitektuuri suurmeistriteos – Santa Maria del Fiore katedraal. Omamoodi vaatamisväärsus oli ka Ponte Vecchio sild.

San Gimignano on väike kindluslinn Toskaanas Siena Provintsis. Sealne keskaegne vanalinn on UNESCO maailmapärandi nimistus.

Teel ööbimiskohta, Relax Hotel Aquaviva, sattusime me imelisele päevalillepõllule San Gimignano silueti taustal, kust avanes kaunis vaade päikeseloojangule.

Toskaana oli imelilus, isegi kui vaid natuke seda nautida saime. Ei olnud ju Toskaana piirkond meil reisiplaanideski. Jätkuks vaid aega ja ettevõtmist sinna tagasi minna.

Pisa

Järgmisel hommikul võtsime suuna Pisa poole, et näha ära üks maailma kuulsamaid ehitisi: Pisa torn, ehk Pisa katedraali kellatorn. Kusjuures, huvitav fakt: Pisa torn hakkas juba viltu vajuma siis, kui sellele ehitati kolmandat korrust. Ülejäänud korrused ehitati vajumise takistamiseks vajumise poole pealt kõrgemaks. Siis hakkas aga torn teisele poole vajuma. Millised tarkpead, eks? Ja ka maavärinad ei mõjutavat seda torni, sest maapind torni all on lihtsalt nii pehme. Üks muljetavaldav ehitis, kas pole?

Portovenere – kaunis Itaaliapärane sadamalinn. Linn oli turistiderohke, värvilised majad ilmestasid sadamafronti ja vaated Chiesa di San Pietro kiriku varemete juurest olid imelised.

Ööseks suundusime Levantosse, kust leidsime ühe kämpingu – Camping Pian di Picche, kus end ööseks sisse seadsime. Sai ka esimest korda sel suvel varbad merevette pistetud.

Cinque Terre – ehk ‘viis maad’ on rannikuala Liguuria piirkonnas, mis koosneb viiest linnast: Monterosso al Mare, Vernazza, Corniglia, Manarola ja Riomaggiore. Külastasime ainukesena Monterossot, kuna olime niigi suundumas põhjapoole, siis kõikidesse linnadesse jõudmiseks oleks kulunud veel mitu päeva. Nimelt on osad neist autoga raskesti ligipääsetavad – kuuldavasti on turismindus neile piirkondadele väga rusuvalt mõjuma hakanud, ja on hakatud piirama neisse ligipääsu (st kerget ligipääsu). Kindlasti on Cinque Terre mu reisisihtkohtade listis edasi ja ükspäev leian aega seal rongiga reisida ja kõigis neis kenades linnades ära käia.

Monterossos aga veetsime oma puhkuse esimene rannapäeva. Tegelikult on vale seda nimetada ‘päevaks’, sest olime rannas vaid paar tundi. Jalutasime ka rannaäärsel promenaadil ja imetlesime kauneid merevaateid.

Camogli

Como poole teel olles mõtlesime põigata sisse Camogli linnakesse ja turgutada end mõnusa lõunasöögiga. Aga me olime siiski Itaalias ja turistidevaeses piirkonnas lõunasööki kell 3 päeval saada on praktiliselt võimatu. Camoglis oli sel ajal täielik siesta ning linna läbi kammides leidsime vaid väikese pirukaputka. Abiks seegi.

Como

Como järve äärde jõudes seadsime end sisse Camping & Bar La Fornace’sse, kus veetsime kaks ööd. Kui Austrias ja Põhja-Itaalias olid need nö kämpingupaigad puhtad ja hoolitsetud, viisakate pesemisvõimaluste ja infrastruktuuriga, siis Itaalia käpinguplatsidega olid hoopis teised lood. Fornace’s ootas meid ees (ilmselt) marihuaanasuitsu pahviv noormees,
tualettruumides (enamikes) laiutas maas üks suur auk asjaajamise tegemiseks ja duširuumid olid räpasemad kui mõned kopli liinide hurtsikud. Õnneks pole me reisides kuigi nurisevad ja nõudlikud, ja no kui sul on selline kaunis järvevaade nagu meil oli, siis plussid kaaluvad ikka miinused üles.

Como linna ise meile väga suurt muljet ei avaldanud, tänavatel oli liialt palju sisserännanud töötuid mustanahalisi, sadamaäärne järvevesi oli kaetud prügikihiga ning ka kohalikke ei olnud näha järve ääres jalutamas. Ainuke hea asi oli see imehea Caesari salat ühes väikses kohvikus Como peatänaval. Need itaallased ikka oskavad salateid valmistada!

Bellagio

Päeva teiseks sihtkohaks oli imeilus Bellagio, mis asus Y-tähe kujulise Como järve kolme haru ristumiskohas. Bellagios jalutades oli tunda raha lõhna – sealsed restoranid ja hotellid näisid luksuslikud, tänavad ja väljakud olid puhtad, inimesed olid väljapeetud ning meile tundus, et meie rahakott on selle koha jaoks liiga õhuke.

Jalutuskäik Bellagios jäi meile paraku Itaalia pinnal viimaseks, kuna järgmine päev võtsime juba suuna Šveitsi poole. Postitust Šveitsist ja pilte meie mõnusast matkast Alpides saab vaadata SIIT!

Itaaliaga selleks korraks finito – siit me tuleme Šveits!