Pärast Loboc’i džunglielu ootas meid ees imeline Panglao saar Boholi külje all, mis on saarega ühendatud poolekilomeetrise sillajupiga. Panglao ise on üpriski tilluke saar, kõigest 91 km², mis on võrreldav meie Vormsi saarega. Saar on populaarne just oma valgete liivadega randade poolest ja on üks enim külastatumatest saartest Filipiinidel.
Olin Panglao’le öömaja otsides väga hoolikalt taustatööd teinud ning pika kaalumise peale otsustasin Bohol Beach Clubi kasuks. Kui algul kõhklesin, kas poolteistsada eurot öö eest on ikka mõistlik välja käia saarel, kus saab ka kolm korda odavamalt ööbimikoha, siis õnneks see otsus oli rohkem kui sajaprotsendiliselt õigustatud – see oli ideaalne paik, kus paar päeva hinge tõmmata, end maailmast välja lülitada ja tõeliselt puhata.
Olen vahel mõelnud, et kuidas on võimalik (isegi puhkusel olles) päev läbi MITTE MIDAGI teha? Või lausa kaks päeva järjest? Aga see on võimalik! Vedelesime tundide kaupa võrkkiiges, jõime jahutavaid smuutisid ja kokteile, sõelusime varvastega pehmes valges liivas ja jahutasime end aegajalt türkiissinises soojas merevees. Mida veel puhkuselt tahta?
Teisel vedelemise päeval rentisime ka padding boardi. Järgmisel korral aga uurime enne merespordivarustuse rentijalt, kas neil ka täiskasvanutele mõeldud lauda on, kuna see õhuke lauake 90 kilost meesterahvast püsti ei suutnud hoida.
Viimasel õhtul läksime uudistasime ka selle paljukiidetud Alona Beachi ära, mis on Panglaol kõige turistirohkem piirkond ja kus asub enamus saarekese hotellidest. Seal oli hulganisti rannaäärseid baare ja kohvikuid, island hopping‘ust väsinud paadikesed puhkasid rannavees ja rand oli täidetud inimestega, kes sarnaselt meile olid tulnud päikeseloojangut vaatama.
Päikeseloojang oli küll rabavalt ilus, kuid kogu see rahvarohkus ja kära ei ületanud seda ilu ja rahu, mida me hotellis nautinud olime.
3 päeva on Panglaol piisav aeg. Vähemalt meie jaoks oli. Kaua üks inimhing ikka jaksab mitte midagi teha? 🙂
Diana fotoblogi 