Kui Boholil oli võimalik ühest paigast teise jõuda veel suhteliselt kiirelt ja suurema vaevata, siis Palawanil on hoopiski teised lood. Palawan on oma kujult mitmesaja kilomeetri pikkune siilakas, ning Puerto Princesa’st (kus asub Palawani põhilennujaam) El Nidosse saamiseks tuleb kuus tundi väikeses ja palavas bussis loksuda. Samuti oli natuke muserdav see kaoselaadne olukord Puerto Princesa lennujaama ees, kus sai pikalt tapvas kuumuses seistud ja bussi oodatud. Küll aga võin kinnitada, et see pikk sõit ja ootamine ON seda vaeva väärt.
El Nidos ootas meid ees veidi teistmoodi paradiis – El Nido oli täis seiklejaid ja elunautlejaid, kes päeval väikeste saarte vahel rändasid ning õhtul baarides ja kohvikutes oma reisikaaslaste seltsi nautisid. Linnatänavad olid täis siginat-saginat, mis vajas Boholi rahuliku elu juurest tulles veidi harjumist. El Nido ei ole mõeldud mugavusreisijatele, vaid on paradiisiks pigem seljakotiränduritele ja seiklusteotsijatele.
Olime esimesteks päevadeks broneerinud tagasihoidlikuma öömaja – El Nido Viewdeck Cottages – mis asus suhteliselt El Nido sadamapiirkonna lähedal. Majakesed ise asuvad mäejalamil, mistõttu tuli iga kord korralik treppidest ülesminek ette võtta kuid see-eest oli verandalt kaunis vaade El Nido lahele.
Esimesel päeval mõtlesime kohalikke randasid uudistama minna. 4 kilomeetri kaugusel ööbimispaigast asusid kõrvuti Marimegmeg’i ja Las Cabañas’e rannad, mis olid kindlasti El Nido linna lähedal asuvatest randadest mõnusaimad.
Las Cabañas’esse me end puuvilju mekkima ja õlut luristama unustasimegi ning märkamatult jõudis kätte õhtu ja oli päikeseloojangu aeg.
Teisel päeval võtsime ette esimese Island Hoppingu. Island Hopping on peaaegu terve päeva kestvad paadireisid lähisaarte vahel, mis viivad turiste kaunitesse väikesaarte randadesse ja laguunidesse. Valida on mitme tuuri vahel: A, B, C ja D, mis siis igaüks sisaldab erinevaid sihtkohti – üks ilusam kui teine. Üldiselt pole vahet, millist tuuri valida. Aga no meie valisime neist lausa 3 🙂
Esimese päeva tuur viis meid esmalt Cadlao saarele, kus nautisime väikest suplust Paradise Beachil. Õnneks olime soetanud eelnevalt veekindlad telefonikotid, niiet lisaks GoPro uduhägustele piltidele saime ka mõned plastikuhägused telefonifotod teha.
Järgmine sihtpunkt oli Seven Commandos Beach. Saar ja rand olid väga kaunid – helesinine vesi ja helevalge liiv, kuid see tuul, mis meid seal ees ootas, oli päris hull. Kohati puhusid nii tugevad tuuleiilid, et rannal lendavad liivaterad tundusid justkui nõelatorked olevat.
Sel rannal pakuti meile ka maitsvat lõunasööki, mis sisaldas värsket kala, riisi ja palju värskeid puuvilju.
Edasi viis paat meid Miniloc’i saarele, kus asusid väike ja suur laguun (Small Lagoon ja Big Lagoon). Mõlemas laguunis oli võimalik rentida ka kajakeid.
Suure laguuni juures olid päris kopsakad lained, mistõttu oli kajakiga lagoonini ja sealt tagasi paadi juurde saamine päris korralik katsumus. Siiski oli see pingutust väärt, sest need imelised vaated võtsid lausa hingetuks.
Viimaseks hopping‘uks oli Shimizu saar, kus juhatati meid peidetud koopasse. Koopasse pääsemiseks tuli hinge kinni hoides väike paari meetri pikkune veealune tunnel läbida, kuid osavate ja abivalmis paadipoiste abiga oli see käkitegu.
Kolmandal päeval laenutasime lähimast rendiputkast rolleri ja kihutasime paarikümne kilomeetri kaugusel asuvale Nacpan Beach’ile.
Nacpan’il pole keeruline veeta lausa tervet päeva: meie rentisime kaks sunbedi ja päikesevarju, ilma milleta oleks kuuma päikese all raske kaua olla. Rannaribal leidub ka mitmeid söögikohti, meie valisime Nacpan Beach Sunmai Sunset Restaurant’i, mis oli küll veidi fancy nii boheemlasliku ranna kohta, kuid sealne toit oli lihtsalt ülimaitsev.
Kui suurema liiklusega teedel on valdavalt siiski asfaltkattega sõiduteed, siis Nacpani nii kergelt ei pääse: kruusateedel on parajalt auke, tolmu ja jalutavaid kitsesid, möödakihutavaid kohalikke ning puitprussidega kaetud sildu.
Kohalike sõiduvahendid ja -stiilid väärivad ka esiletõstmist – ei heiduta neid suured kiirused ega lahtiselt (ilma turvalise kinnituseta) külgkorvis olevad asjad ning vahel ka inimesed.
Talumajad ei ole seal kandis eriti luksuslikud, kuid sellegipoolest näisid inimesed siirad ja õnnelikud. Ju siis ei olegi õnneks nii palju vaja kui meie siin arvame 🙂
Neljandal päeval läksime taas island hopping‘ule ja sookord siis tuurile C. Olles veel eelmisest paadireisist nii lummatud, oli see tuur veidi pettumust valmistav. Olime küll teadlikud, et El Nido on viimastel aastatel turistide poolt ära vallutatud ja seda metsikut loodust ja PÄRIS asja on keeruline leida, siis sellist rahvahulka, nagu me Hidden Beachil ja Secret Beachil nägime, ei osanud me siiski ette näha.
Vaatamata suurtele rahvahulkadele neis peatumiskohtades, oli ka rahulimaid paiku, ning loomulikult ka niisama merel paadiga sõita ja laintes loksuda oli ülimõnus.
Lõunasööki pakuti Tapiutan’i saarel Talisay rannal, mis oli superkaunis koht.
Õhtul käisime kolasime El Nido rannas ja linnatänavatel.
Viiendal päeval puhkasime taas paadisõidust. Proovisime ära ka Palawani Zipline’i, ehk siis lendasime (mööda trossi) Batmani kombel üle lühikese väina Depeldet’i saarele. Sellest vahvast lennust lasime endale ka väikese postkaardi välja printida.
Õhtud on El Nidos meeletult ilusad – päevane kuumus on taandunud, mere kohale on tekkinud õrn uduvine ja taevas on punase-kollase-roosakirju, turisti- ja kaluripaadid seisavad rahulikult rannaäärses vees ning inimesed naudivad rannabaarides pimeduse tulekut.
Kuues päev oli taas island hopping‘u päev. Olime vahetanud ka ööbimispaika ning väikese hüti asemel laiutasime nüüd uhkemas majakeses. El Nido Coco Resort oli kõikide mugavustega väike kuurort, kus oli maksimaalselt paarteist majakest, rahulik atmosfäär ja ilus aed. Hommikusööki ja -kohvi serveeriti maja verandal.
Tuur B viis meid kõigepealt Pinagbuyutan’i saarele, kus proovisime ka rummikokteili kookospähkli sees. Saar oli võrdlemisi rahulik ning sellist rahvamassi, nagu üleeile nägime, õnneks sel tuuril ei kohanud.
Seejärel vaatasime üle ka Cathedral’i koopa ja Cudugnon’i koopa.
Edasi suundusime Vigan Islandile, ehk kohalike sõnul Ussisaarele (Snake Island), kus ootas meid vees hõljuv baar, mis pakkus jahutavat märjukest.
Viimane peatus oli Entalula saarel, kus ka veidi snorgeldada saime.
Et ei jääks mulje, et island hopping’ud on väga luksuslikud ja reisijaid ootab sadamas punane vaip, siis siin selle tõestuseks paar fotot reisijate ‘mahalaadimisest’ sadamas. Paadid ei randu ka kuhugi paadisillale, mis see tähendab, et kõik peavad ise oma kodinatega kuivale maale saama. Samuti ei oota seal kuival maal ees puhas sadamaterminal, kus end enne hotelli poole jalutama hakkamist kasida saaks. Aga see ongi asja võlu minu arust – selline chill ja real life olemine.
Õhtul imetlesime taas seda imepärast päikeseloojangut ning paari head džinnikokteili lähedal asuvas rannabaaris.
Seitsmes päev. Kuna meid ootas järgmisel päeval ees 6-tunnine bussisõit lennujaama, siis otsustasime Coco’st veel viimast võtta ja päeva (või vähemalt pool) basseini ääres puhates veeta. Olime ju kulutanud päris suure summa selle hea ja puhta majakese eest, ning ise mööda saari ringi rännates seal vaid öösiti magamas käinud.
Õhtupoolikul suundusime El Nido linnatänavatele viimast saareõhtut nautima. Kogesime ka paarikümneminutilist elektrikatkestust, mis pidavat sealkandis päris tavaline olema. ka kohalikud ei teinud selles katkestusest suurt numbrit ja käitusid nagu oleks olukord igapäevane. Paljud poed ja kohvikud on sellisteks puhkudest juba valmistunud ja omale generaatori soetanud.
Selleks korraks on saare eluga kõik. Ilus olid, Palawan, jääme taaskohtumist ootama!
Watch out, Shanghai! 🙂
Diana fotoblogi 