Ärkasime tol hommikul üles mõnusa ebahariliku päikesepaiste saatel. Külmapügalaid oli peaaegu 20, mis oli tänapäeva talve mõistes samuti ebaharilik. Mõeldud-tehtud, pakkisime end soojalt riidesse, varukindad ja kaamera lendasid seljakotti, ning suundusime Loosalu rabaraja suunas.
Kogu autosõidu vältel säras malbe talvepäike taevas, kuid see karma, mis meid viimasel ajal on saatnud, ilmutas end paraku ka sel korral – raba kohal laiusid tumesinised lumepilved ning 5 minutit pärast metsatuka vahelt rabamändide vahele jõudmist kadus päike selleks päevaks pilvede varju peitu. Siiski, kõik need viis minutit nautisime seda kaunist lumevarjude mängu, mida ka paarile fotole suutsin jäädvustada.
Vaatamata 24 miinuskraadile tegime läbi ligi 8 kilomeetrise matka kuni Loosalu järveni. Tegelikult kulgeb Loosalu matkarada päris kaugele: edasi-tagasi matka peale kulus suvel veidi alla 15 kilomeetri, aga sellest lähemalt suvises postituses.
Diana fotoblogi 