Tšehhi pealinn Praha on koduks ligi 1,3 miljonile elanikule, ehk sinna mahuks ära terve Eesti jagu inimesi. Sarnaselt Tallinna vanalinnale, on ka Praha vanalinn kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja. Oma olemuselt ja ilmelt meenutab Praha natuke romantilist Viini ja veidike suursugust Londonit, kuid on pigem nende kahe linna vaesem kasuõde.
Parima vaate linnale saab kindlasti Petřín’i tornist – Eiffeli torni meenutavast vaatetornist, kuhu ka meie teisel õhtul kohaliku tšehhitari soovitusel oma sammud seadsime. Torni juurde pääseb kõige mugavamalt, kiiremalt ja soodsamalt ligi Újezd nimelisest peatusest ning sinna pole vaja isegi lisapiletit soetada: piisab vaid Praha ühistranspordi tunnipileti olemasolust.
Vaated linnale olid tõesti kaunid – terve Praha vanalinn oli oma hiilguses me silme ees.
Järgmiseks võtsime suuna Praha kindluse poole. Jalutuskäik mäenõlval õitsevate viljapuude vahel oli justkui kaunis sissejuhatus algavaks kevadeks ning saime oma kopsud mõnusat kevadõhku täis ahmida.
Kuna me ei olnud eelnevalt kindlat trajektoori paika pannud, mis meid kiiremat teed pidi kohale viiks, avastasime vahepeal ka pisemaid linnatänavaid. Ja täiskuud. Need kitsad tänavad, mis üles kindluseni viisid ja suviti tihtipeale turistide poolt ülerahvastatud on, olid õhtu saabudes meie õnneks praktiliselt inimtühjad.
Praha kindluskompleksi silmapaistvaima arhitektuuriga hoone on kindlasti St Vituse katedraal, mis isegi õhtuhämaruses oma suursugususega hiilgab.
Tagasiteel uudistasime väikeseid jõekanaleid ning ületamata ei saanud jätta ka üht Praha populaarsemat turistiatraktsiooni – Karli silda ehk Charles Bridge’i. 
Kolmandal õhtul seadsime oma sammud taas kesklinna suunas ning alustasime millesti modernsemast: Tantsivast majast (Dancing House), mida olin kaasaegse arhitektuuri loengu ajal powerpointi slaidilt näinud ja mille tahtsin kindlasti oma silmaga ära näha.
Tantsiv maja nähtud, suundusime mööda jõeäärt jalutades taas Karli silla poole ning põikasime ka silla idatorni ehk Old Town Bridge Tower’isse. Meie ajastus ei oleks saanud olla parem – see imeline kuldne pooltunnike enne päikese loojumist, mis kogu linna soojadesse värvidesse mässis oli justkui täpike i-le. 
Külastamata ei saanud jätta ka Raekoja platsi, mis sarnases suuresti Tallinna Raekoja platsile – need kohvikud ja restoranid väljaku ääres, selfisid klõpsutavad turistid ja sigin-sagin ümberringi – kuid oma suuruselt ületab ta kõvasti meie oma.
Praha ei pakkunud oma kauni arhitektuuri ning rahuliku ja romantilise atmosfääriga pelgalt vaid silmailu, vaid ka naudingut maitsemeeltele. Gin & Tonic Club Navrátilova tänaval üllatas meid huvitava kokteiliga: džinni ja toonikut ilmestas vinnutatud peekoniribad, kadakaoks ja meresool. Usun, et see on just see baar ja kokteil, mida mäletame veel aastate pärastki.
Viimasel päeval oli õhus kevadet tunda rohkem, kui eelnevatel päevadel.Loodus oleks justkui üleöö üles ärganud ning päikegi soojendas rohkem. Mütsid-sallid võis sedapuhku kotti tagasi pista ning koduteele paar sõõmu meeliturgutavat kevadõhku kaasa võtta.
Head aega, Praha! Ühel ilusal päeval kohtume taas!
Diana fotoblogi 