Kell oli saamas kümme õhtul, kui avastasin aknast välja vaadates üle linna laiuva uduvaiba. Juba kolm minutit hiljem olin maja ees ratta seljas, fotoaparaat kotis ja valmis udu kinni püüdma. Ei heidutanud mind kõhe ja inimtühi Patarei ümbrus ega kummituslik Kalamaja park, küll aga tõi reaalsusesse tagasi kesköö paiku asjaolu, et olin salajase värava kaudu Kalamaja parki sattunud.
Diana fotoblogi 