Paganamaa võlub oma kauni maastikuga nii suvise lokkava rohelusega kui ka talvise lumega. Meie seekordne käik Paganamaale leidis aset keset selle talve üht külmimat nädalat, kui miinuskraadid varahommikul lausa 25 piirile küündisid. See millise kauni pildi pakane loodusest suudab vormida, on ikka müstiline. Ja need vahused valged härmatunud puuladvad – milline imeline vaatepilt!
Paganamaa populaarseimaiks atraktsiooniks on 24 meetri kõrgune puidust Raadi vaatetorn, kust saab piiluda piiri taha lõunanaabrite poole ning nautida kauneid vaateid järveahelikule ja seda ümbritsevale künkjale maastikule.
Kui aga torni juurest seada sammud kirde poole, saab seda kaunist loodust nautida Paganamaa õpperadadelt. Ilma lumeta on rajad kindlasti selgelt järgitavad, kuid meie sumpasime alguses päris pikalt neljakümne sentimeetri paksuses lumes, kuni suutsime leida ATV jäljed, mis meid järvestikuni juhatasid. Ilm oli piisavalt tuulevaikne, et päikeselistes kohtades see mitukümmend miinuskraadi isegi nii hirmus enam ei tundunudki.
Rada kulges Kikkajärve, Sarapuujärve ja Liivajärve ääres, üle järvede laiutas meie lõunanaaber Läti oma kaunite kuusemetsadega. Riigipiirist andsid märku ka väikese sammuga paiknevad piiripostid.
Kuna reisimine on koroonaviiruse leviku tõttu komplitseeritud, siis see paik oli viimase aasta jooksul ilmselt kõige lähim kogemus välismaal viibimisele. Siiski, korralikud kodanikud nagu me oleme, reegleid me rikkuma ei hakanud ja piirid jäid sel korral ületamata.
Parkla juures on olemas lõkkeplats koos vahva püstkojaga, suvel on hea jahutada end värskendavas järvevees. Nagu laululava järgi näha, on Paganamaa ka populaarne peokoht, kus toimub esinemisi ja rahvapidusid.
Trotsides külma ilma ja eirates soovitusi mitte lennutada drooni alla null-kraadise külmaga, lendasime siiski veidi ringi ja salvestasime kauni maastiku ka linnulennult piltidele. Kaua seda paraku teha ei saanud, kuna külm näpistas sõrmeotsi päris valusalt ning Luhasoo juba ootas meid.
Meie läbitud teekonnaks jäi seekorral ligi 4 kilomeetrit, aga tegelikult on võimalik ka pikemat ringi läbida. Autotee parklani oli üllatavalt lai ja hästi hooldatud, ilmselt seetõttu, et tegu on siiski piirkonna ühe külastatavama paigaga ning lumesahad käivad seal kord päevas lund lükkamas (võin ka muidugi eksida, aga meie saime kogeda vasthooldatud sõiduteed). Parkla asukoht on leitav SIIT.
Kindlasti võtame suveks plaani sinna naaseda ja suvises roheluses järvestikuga lähimalt tutvuda, ehk isegi telkida (kuigi paari aasta tagusest suvest meenuvad Paganamaaga vaid hunnitud parmuparved). Ja kes teab, äkki saab ka juba üle piiri hüpata ja lõpuks varba välismaalegi pista..
Diana fotoblogi 