Kui kõik rabarajad on juba läbi käidud ja tavaline laudteel sammumine ei tundu enam nii põnev, on aeg räätsad jalga ajada ning natuke teistmoodi rabaelamust püüdma minna. Räätsade ostule ajendas meid ka tõsiasi, et koroonaajastul on kõikidel rabaradadel liiklusolud päris tihedad – inimesi voorib mööda sama tihedalt nagu varem kaubanduskeskuste koridorides – ning kihk rajalt kõrvale rahusse ja vaikusesse hüpata tundus väga ahvatlev.
Esimeseks räätsaretkeks valisime Marimetsa raba seetõttu, et käisime viis aastat tagasi talvekülmaga sealset vana rada otsimas ning jõudsime ka vanasse vaatetorni, niiet teekond oli meile ju juba tuttav.
Ilmaolud olid sel nädalavahetusel talvised ning möllas korralik pakane – külmapügalaid oli 12 ringis, päike soojendas väikese vine tagant piiludes põski ning loodus oli mattunud paksu lumevaiba alla. Täielik talveidüll.
Räätsad panime alla laudtee lõpus asuva vaatetorni juures, enne muidugi piilusime binokliga, kas vana torn on ikka alles ning seadsime õige sihi paika. Lagedamal rabaväljal oli lume paksus umbes 15 sentimeetrit, mändide ja põõsaste vahel vajusid aga jalad palju sügavamale. Laugastest hoidsime igaks juhuks eemale, sest ei olnud jää kandevõimes kindlad, ning parem karta kui kahetseda, eks?
Vana tornini oli umbes poolteist kilomeetrit ning see vahemaa räätsadel lume sees sumbates tundus vähemalt kaks korda pikem kui tavalist laudteed tallates.
Nagu ikka, ei lähe me kuhugi ilma sooja tee ega snäkita, nii ka seekord imetlesime kauneid vaateid puude latvade vahelt teed rüübates ja saiakesi süües.
Vaatetorn oli küll kitsas ja tilluke, kuid sellegipoolest õnnestus meil sealt droon lendu lasta (paraku sai maandumisel kitsaste olude tõttu üks propeller vastu piiret kannatada) ning linnulennult seda imelist rabamaastikku jäädvustada.
Et külm liiga sügavale naha vahele ei poeks, seadsime sammud tagasiteele. Veidi aega suutsime ka vana raja jälgedes käia, kuid kaotasime need metsatukas ära ning hakkasime rohkem laudtee sihis suunda hoidma. Mida männirohkemaks ümbrus muutus, seda sügavamaks muutus ka lumi ning kergem oli sumbata mööda rabametsa serva lagedamal maastikul.
Vaatamata sellele, et temperatuur oli juba pikalt olnud miinuspoolel, ei olnud maapind täielikult jäätunud ning lume ja samblamätaste vahele pidama jäänud niiskus moodustas koos rohututtidega kõnnikeppide otsa korralikud poolekilosed sangpommid. Proovisin neid vahepeal mõne tugevama rabamänni tüve vastu puhtaks koputada, kuid jääkamakad olid kiuslikult end keppide otsa kinni sulatanud.
Meie retke pikkuseks oli veidi üle 10 kilomeetri ning aega kulus 4 tunni kanti. Sellest räätsadel sai oldud 4 kilomeetrit ning ülejäänud teekond kulges mööda ametlikku matkarada laud- ja metsateel. Allpool oleval skeemil on matkarada tähistatud roosa tooniga. Marimetsa raba matkaraja alguse leiate SIIT.
Diana fotoblogi 