Kui käes on jälle nädalavahetus ning kevadiselt soe ilm kutsub valju häälega loodusesse, tuleb taas Eesti kaart lahti võtta ja uurima hakata, millised kohad meil veel käimata on. Välistada võib loomulikult igasugused populaarsed RMK raba- ja metsarajad, kuna need on juba keskpäevaks inimestest pungil ning rahu ja vaikust sealt paraku ei leia.
Niisiis tuli seekord pähe mõte sõita Kadja järve lähedale ja vaadata, mis seisus see Guuglis lubatud ‘matkarada’ siis õigupoolest on. Kummikud pagasnikusse, soe kakao termosesse ning sõit võis alata.
Kadja järv asub Raplamaal, Aela maastikukaitsealal ning on Tallinnast ligi tunnise autosõidu kaugusel. Rada ümber järve on väga vesine, seda eriti kevadisel ajal, ning ilma kummikuteta sinna minnes võib end autosse tagasi pakkida ja koju sõita.
Uurisime veidi Guuglist leitud rajatracki ning üritasime enamvähem sama teed pidi kulgeda. Tee järveni oli enamjaolt küll läbitav, kohati pidi vaid läbi võsa pugema, et teepeal olevatest veekogudest mööda põigata.
Silmad olid pingsalt jalge ette suunatud, kuna käimas oli konnade massränne järve suunas. Leidus üksikuid kulgejaid, kui ka juba paarilise leidnud isendeid. Päris huvitav oli neid põrnitseda ja mõistatada, mis liiki üks või teine võiks olla, ning tundus, et ka neile meeldis meid põrnitseda..
Esialgselt järve äärde puitplatvormile planeeritud puhkepaus jäi aga sedapuhku ära, kuna platvorm on ilmselt hiljuti demonteeritud ning mõnusat istumiskohta me sealt ei leidnud.
Jalutasime aga mööda rada edasi ning jõudsime väikesele järvepoolsaarele, kust leidsime pingi ja lõkkeaseme, jõime mändide all kakaod, närisime oma proteiinibatoone ning nautisime totaalses üksinduses vaikust ja kevadpäikese soojust. Just selliste hetkede pärast tasub end kodust nii kaugele välja ajada ja seda aega autosõidule kulutada.
Panime sellele kohale pilgu peale ka kui potentsiaalsele telkimiskohale tulevikus.
Leidsime järve kaldalt ka vana pehkinud paadisilla, mille kandevõimes olid mul piisavalt suured kahtlused, et selle peale mitte minna.
Edasi läks juba rajal püsimisega keeruliseks, kuna polnud enam mingit kindlat rada, millel püsida. Järve ümber oli ka mitmeid loomade poolt sissetallatud radu, niiet üritasime hoida oma teekonda ringjalt ümber järve ning ei lasknud end heidutada sellest, et enamus ajast mööda võsa tuuseldasime, pahkluudeni vees.
Jõudsime väikese ojani, mille kaldal veidi ülesvoolu kõndisime, et mõnda purret leida. Õnneks olid eelnevad matkajad turvalise purde ehitanud ja see oja saigi ületatud.
Veel mõnisada meetrit vesiste mätaste vahel astumist ning jõudsime Atla jõeni. Jõgi ise polegi väga lai, vaid mõned meetrid, kuid mida polnud, oli purre. Piilusime veidi järve poole, kuid tulutult, ning seejärel sumpasime mööda vesist kallast ülespoole mõnda kitsamat kohta otsima, kuhu ise purre ehitada. Mässamist oli ikka omajagu, kuna enamus mahalangenud puud olid vees ligunemisest läbi pehkinud ning murdusid ka väiksema surve all. Koprad olid küll sinnasamma ühe värske puu maha langetanud, aga see oli paraku liiga raske üle jõe vinnamiseks.
Kui olime saanud paar puujuppi üle jõe visata, võtsin end kokku ja läksin tibusammul üle ning otsisin teiselt kaldalt juurde puid, mis minust kaks korda raskema Härra ka ära kannaks. Adrenaliin oli korralikult laes, ja alla anda ka ei tahtnud, sest siis oleksime pidanud kogu tee ümber järve tagasi kõndima (ehk lisaks 3 kilomeetrit vesist sumpamist).
Aega võttis aga asja sai ning pärast mitut luhtunud katset, millest üks lõppes isegi kummikutäie jõeveega, tuli ka Härra ülima ettevaatlikkusega üle purde. Nagu allpool olevalt pildilt näha, pole me erilised sillaehitajad ja konstruktsioon sai paras susserdis.
Veel veidi märjas võsas kõndimist ning lõpuks silmasime juba tuttavaid ATV jälgi ning sammud muutusid järjest kergemaks ja turvalisemaks.
Peatusime nüüd pikemalt tee peale jäävas vanas talukohas, kus oli säilinud maakelder ja paari hoone vundamendid. Ahmisime veel kopsud puhast metsaõhku täis ning suundusime auto poole.
Järve ümber ringi tegemiseks kulus üle 7 kilomeetri ning ikka päris mitu tundi. Kuid elamus oli väga värskendav ning elamusterohke. Kindlasti saime sellest innustust oma järgmisteks matkadeks, et minna rohkem selliseid vähekäidavaid kohti avastama.
Lisasin ka skeemi meie trackist, raja alguse leiab SIIT.
Diana fotoblogi 