Meie väikesaarte nädala viimaseks seikluseks sai päevareis Väike-Pakri saarele. Ei ole vast eestlast, kes ei oleks Pakri saartest kuulnud, aga et mida huvitavat seal vaadata on ja kuidas sinna saab, on enamuse jaoks siiski teadmata.
Pakri saared – Suur- ja Väike Pakri – asuvad Paldiski linnast mõne kilomeetri kaugusel ning sinna pääseb motoriseeritud kummipaadi Arabellaga Kurkse sadamast (infot saab SIIT) ja väikelaevaga AHTI-11 Paldiski Lõunasadamast (vaata täpsemalt SIIT). Tegelikult on saartest pindalalt suurem hoopiski Väike-Pakri (ligi 1 ruutkilomeetri võrra), põhjuseks asjaolu, et Suur-Pakril oli vanasti rohkem elanikke ning põllumaadki olid paremad.
Saartel elasid sajandeid rootslased, kel kujunesid välja oma traditsioonid, kultuur ja isegi keelemurre, mis olid saartel kohati ka erinevad. Esimene eestlane asus Väike-Pakrile elama alles sellel aastatuhandel. Kui 1940. aastal sõda puhkes, aeti kõik elanikud sunniviisiliselt Rootsi tagasi, külad suures osas hävitati ning saartest sai Nõukogude Liidu sõjaväebaas ja neid kasutati õppepommitamise polügonina. Kui tol ajal oli saartel kõndimine sinna loobitud hävitusrelvade tõttu väga ohtlik, siis praeguseks on saared demineeritud ning õhatud on tuhandeid pomme. Siiski tuleks saartel liikudes olla tähelepanelik, ja mitte uisa-päisa ringi astuda, kuna võimalus, et midagi ohtlikku tee peale jääb, on teoreetiliselt siiski olemas. Kui saared 1994. aastal Eesti riigile tagastati, oli enamus sõjaväele kuuluvaid ehitisi lammutatud.
Meie minitrip Väike-Pakrile algas hommikul kell 10 Kurkse sadamast, kust väike aga võimas Arabella meid pardale võttis. Arabella plaaniliste väljumiste kohta leiab infot SIIT.
Üle tüki aja oli hommikune meri peegelsile ning uduhägu mere kohal sulatas taeva ja mere piiri ühteseks kokku. Arabella liikus kiiresti ja veidi rohkem kui 10 minutiga olime juba saarel.
Matkalistele jagati saarte kaardid ja lühidalt anti soovitusi huvitavamate paikade külastamiseks. Kuna meie väga eeltööd ei jõudnud teha (häbiasi kas pole – mina, kes ma tavaliselt kõik pisiasjad enne välja uurin), siis tuli ikka paraja üllatusena, et kaardil nii pisike saareke on tegelikult päris pirakas ning jalgsi kahte saart ühe päevaga ei jõuagi läbi käia. Väikeküla sadamast on küll võimalus jalgratas laenutada (20 euro eest muidugi), kuid otsustasime siiski jalgsi jätkata. Nii oli ka tegelikult lihtsam mööda pankranniku serva liikuda, sest kadakate ja rohu vahel rattaid käekõrval lükata oleks veidi tüütu olnud.
Esimeseks peatumiskohaks saarel on kindlasti madala telkkiivriga kirikutorn (kabel), mis paistab juba kadakate vahelt kallasrajale. Kiriku pikihoone ei ole säilinud, kuid torni kõrval paikneb kalmistu, kus puhkavad saarel lahkunud elanikud.
Peale kabelit võiks suunduda kaldarajale tagasi (mida meie ilmselgelt ei teinud – tegemata eeltöö taaskord), kuna seal saab jalutada madalal paekiviastangul otse paeplaatide peal. Meie siirdusime otse mööda külateed Väikeküla poole, kus asus Pakri Robinsoni – taaspõliselaniku Mati Nyman’i – esimene elukoht. Märkimisväärseks ehituslikuks saavutuseks võib märkida õhukestest paeplaatidest valmistatud kuurikatuse.
Mööda külateed edasi põhja poole liikudes pöörasime kaldaäärse poole, kuhu teele jäi ka madalad kivisambad, kus sõja ajal asusid ehitajate kasarmud.
Matkarada kulgeb edasi mitu kilomeetrit paekiviastangu serval, kust on võimalik imetleda Väike-Pakri pankrannikut koos pangajalamile kukkunud paekivilahmakatega.
Kohati tundub jalgrada taldade alt küll kaduvat, kuid tuleb olla loominguline ning läbi tervate kuivanud kadakavarte leida omale mugav rada, kus edasi sammuda. Liiga ligidale paeservale ei tasuks siiski piiluma minna, kuna lahtine kruus võib ootamatult jalge alt libiseda ja kukkumine oleks päris kõrgelt.
Üle Paldiski lahe seisid mitukümmend tuulikut riburadapidi üksteise järel, tiivikud tuulevaiske ilma tõttu seismas.
Peatusi tasub teha ka metalltornide juures, ning kui julgus olemas, siis ettevaatlikult metallkonstruktsioonidele toetudes (mitte mingil juhul puitosadele) saab torni üles ronides mõnusa vaate osaliseks.
Suurima kõrguse (üle 10 meetri) saavutab pankrannik saare põhjatipus Pliitku otsal, kus asuvad I maailmasõja aegu ehitatud suurtükipatarei kaevikud ja maa-alused käigud. Nagu ennist mainitud, võiks enne saarele tulekut veidi eeltööd teha: uurida Maaameti ortofotosid või tuuseldada pildipangas, ning oma matkakaardile märkida suurtüki aluste ja patareide täpsemad paiknemised, kuna kadakate ja mätaste vahel jalutades võib silmakõrguselt vaadatuna mõned märkamata jääda (nagu meil jäid).
Pliitku otsal asub ka osaliselt lagunenud kivitorn, kuhu on küll mingi maani võimalik omal vastutusel ronida, kuid vältima peaks igasugustele puidosadele toetumist ja astumist.
Torni tagant on võimalik ka panga alla minna, kust saab paekamakaid juba lähemalt uurida.
Edasi jalutasime mööda traktoriteed lääne suunas ning kui olime jõudnud tankitõrjekraavini, hoidsime paremale loopealsele, kust avanesid samuti kaunid vaated pankrannikule, taamal paistmas juba Suur-Pakri.
Saare loode osaga me pikalt tutvuda ei jõudnudki, kuna aeg tiksus aina kiiremini ning plaan oli ka jõuda tammisillani. Mööda traktoriteed tagasi edasi jalutades, võiks silmad lahti hoida kuna metsa vahele jõudes on paremat kätt veel ühed maa-alused sõjaväekäigud. Võtsime taskulambid kotist välja ja uudistasime käikudes ringi.
Kui seni on ehk jäänud mulje, et kogu saar ongi üks suur kadakaid täis loopealne, siis tegelikult katab mets lausa üht kolmandikku saarest ning kuumal suvepäeval saarel jalutades pakub varjuline metsatee mõnusat jahutust ja peidupaika kuuma päikese eest.
Mööda traktoriteed edasi jalutades möödusime eelmise sajandi keskpaigal ehitatud sõjaväelinnakust ja vaatluskompleksist, või õigemini selle jäänukitest. Vahitorni ronimine tundus küll ahvatlev, kuid teise korruse vahelae puittalad oli siiski piisavalt läbi paindunud, et ohutusele mõeldes sinna ronimine ära jätta.
Koos sõjaväelinnakuga ehitati ka saari ühendav tammtee, milleni on linnakust paar kilomeetrit. Tammtee näol on tegemist ainsa üle mere viiva sillaga siinmail. Pärast sõjaväe lahkumist see küll lammutati, kuid taastati ligi 10 aastat tagasi uuesti.
Silla peal kaalusime, kas jõuame ka jala Suur-Pakrile tõsta ja soovitatud ujumiskohas veidi jahutavat merevett nautida, või suundume Suurküla poole edasi. Otsustasime sammu kiirendada ning selle 5 kilomeetrise kõrvalpõike ette võtta.
Tee kulges üle kivimuuli ning mööda saartevahelisi väikseid laidusid, kus lõpuks mööda paekiviklibu puhkekohani jõudsime. Puhkekoht on saarele tekitatud ilmselt kanuuga saarele tulnud matkaliste poolt, kes saarel ööbivad ja turvalisemalt lõkkekohas süüa saavad teha. Vetteminek on parajalt kivine, kuid uhutud kivid on siiski jalge all pehmed ning kaugemal on juba jalge all liiv.
Merevesi oli värskendav ning peale turgutavat suplust suundusime kiirelt tagasiteele. Tee peal sai tervitatud ka saarel elavaid veiseid, kes vabalt ringi jalutavad ning piiluvad igat turisti. Neid pigem karta poleks vaja, kuna ilma õrritamata nad ikkagi inimeste ligi ei tiku, ja pigem on nad pelglikud kui pealetükkivad. Suurem kari matsutas rohtu Väike-Pakri rannaniidul.
Väikese peatuse tegime ka Suurkülas, kuid ajanappuse tõttu jäi külaga tutvumine väga napiks. Küll aga võiks mainida, et Suurkülas elavad ka tänapäeval paar perekonda ning maju on peale sõda uuendatud ja neid isegi juurde ehitatud. Kuna saarele ei ole veetud elektriliine, siis vajalik elekter saadakse saarel väikeste tuulegeneraatoritega.
Suurkülast suundusime otse Arabella randumiskoha poole, kust mõnusa väikese lainetusega saime tagasi Kurkse sadamasse.
Kokku jalutasime 7 tunniga ligi 25 kilomeetrit, jalad lausa tulitasid paadini jõudes. Kuna saar on ikka piisavalt suur ja jalgsi võtab liikumine rohkem aega, siis jäi meil ka lõunasöögi paus vahele (olime ju varustatud priimuse ja MEKI külmkuivatatud toitudega), ning haarasime vaid jooksvalt kotist võileibu ja müslibatoone.
Allpool on lisatud kaart meie läbitud teekonnast ning märkisin ära ka mulle olulisemad ja uudistamist väärivad paigad. Täpsema kaardipõhja, mille järgi meie oma teekonnal juhindusime leiab SIIT.
Antud postitusse on infot võetud järgmistest allikatest: pakrisaared.ee, pakrireisid.ee, et.wikipedia.org. Tracki joonistas mapmyfitness.
Diana fotoblogi 