Möödunud jõululaupäeval võtsime enne pikka jõulutralli korraks aja maha ja sõitsime Lahemaale Majakivi-Pikanõmme õpperajale. Kuna me polnud sel talvel eriti veel lumist loodust metsa imetlema jõudnud, siis meie õnneks oli ilmataat Tallinnat ja Harjumaad eriti heldelt selle valge paksu lumevaibaga õnnistanud.
Majakivi-Pikanõmme õpperaja leiab Harjumaalt, Juminda poolsaarelt, autoga leiab õige alguspunkti üles SIIT. Kuna ilmselt olid ka kõige suuremad matkapered jõululaupäeval kodudes kinke avamas ja jõulupraadi valmistamas, siis ootas meid ees tühi parkla ja veerand meetrit värsket kohevat lund.
Eelmise päeva jäljed olid öösel alla sadanud paksu lume tõttu rajal vaevumärgatavad ning sumpasime sedapuhku päris paksus lumes. Õnneks ei tekkinud tähistuse leidmisega probleeme. Samas – kuhu siin ikka eksida – matkarada asub ju poolsaarel, ning väga kaugele jalutada ei ole lihtsalt võimalik: meri tuleb ette!
Lumiste matkadega on kuidagi nii, et tahaks justkui kogu selle lume kaamerasse imeda. Muudkui klõpsutad ühe ja siis teise nurga alt – siis jalutad kümme meetrit edasi ja lumevaip tundub aina paksemaks muutuvat. Järgmise oksa juures mõtled sedasama. Peab ju kogu selle ilu pildile saama – kes teab, äkki sulab varsti ära ja rohkem niipea ei näegi!
Rada kulgeb vaheldumisi metsateel ja siis jälle laudteel, rajale jääb ka üks Eesti suurimatest rändrahnudest – Majakivi – mille kõrguseks on 7 meetrit ning ümbermõõduks lausa 32 meetrit. Kivi otsa ronimiseks on olemas ka puidust redel, kuid säärase lume ja libedaga ei tundunud see mõistlik tegevus olevat.
Kivi juures uudistades möödus meist esimene inimene ning edasi sai juba võõrastes jälgedes rajal liikuda.
Männimetsast välja jõudes viis laudtee üle sooserva vaatetornini, kus tegime väikese tee- ja piparkoogipausi. Ligi 23-meetrisest tornist avaneb vaade ümbritsevale metsale ja soomaastikule ning võis jälgida eemalt lähenevaid matkajaid.
Tornini pääseb muidugi ka lihtsamalt – päris lähedal on ka teine autoparkla.
Selle mõnusa lumise matka järel võin tõesti kindlalt väita, et kõige parem matkarada talvel on käimata rada. Kulgegu see siis tõesti lihtsalt mööda männimetsa või keset sood kitsal laudteel – see tunne, et sinu ees pole ühtegi jälge, annab matkafeelingule kõvasti juurde!
Raja pikkuseks tuli meil veidi alla 7 kilomeetri. Raja viimase lõigu kõndisime tuldud jälgedes, kuna pimedus hakkas kätte jõudma ning tegelik rada oli sisse käimata ja polnud paksu lume tõttu enam selgelt hoomatav. Allpool lisatud ka rajaskeem (tegelik rajalõpp oranži punktiirina).
Diana fotoblogi 