8.07.-10.07.2015 kollektiiviga Viinis.
Päev 1.
Estonian Airiga Tallinnast Viini. Nii nagu lennugraafikule iseloomulik – oli see ka tol päeval veidi sassis. Aga pikk ootamine ei morjendanud meie positiivsusest pakatavaid töömesilasi 🙂
Viin tervitas meid värskendava vihmasajuga. Kui hotellist vihmavarjud kaasa haaratud, sai koheselt tutvuma mindud Viini kuulsate kohvikutega. Ei puudunud ka kosutav Quiche ja Baguette.
Päev 2.
Linnaekskursioon. Saage tuttavaks: meie giid. Võin ka eksida, aga tema nimi peaks olema Bettina 🙂
Bettina tutvustas meile Viini arhitektuuri ja kultuuri.
Hofburg ja Kaiserliche Schatzkammer Wien.
Ja hetk peale seda sain riielda, et muuseumis ei tohi pilte teha. Häbi mul olgu – aga siiski tegin telefoniga salaja kaks klõpsu. Trahvid palun saata e-postile. Shame on me!
Keisri söögituba. Väljavõte memost: “kõik sõid lauas nii kaua kuni keiser lõpetas roa, aga keiser ootas ära kuni teised lõpetavad. üle laua ei tohtinud rääkida, ainult enda kõrval olevaga”.
Elisabethi trennituba. Keisrinnal oli giidi jutu järgi raske elu. Või noh, mitte just kõige rõõmsam. Alloleval fotol on näha tema trennirõngaid 🙂
Väljavõte memost: “Elisabeth. lehm kaasas, vahel ka kits – võttis vähem ruumi. ei maganud patjadega. piht 51 cm”.
Heldenplatz. Reiterstandbild Erzherzog Karl.
Österreichische Nationalbibliothek. Rahvusraamatukogu.
Albertinaplatz
Alfred Hrdlicka sõjavastane monument.
Uudistasime Mozarti peatumispaika Viinis 🙂
St. Stephens Cathedral. Stephansplatz
Katholische Kirche St. Peter
Ja enne päikeseloojangut seadsime sammud Viini Raekoja poole, kus oli toimumas suur ja uhke Viini Muusikafestival.
Rathausplatz ja Raekoda. Statiiv oleks võinud ikka kaasas olla 🙂
Ekraan vs inimene. Opereti elamus oli igaljuhul võimas!
Päev 3.
Hommikud (nagu ikka) on tulvil häid ideid ja nõnda suundusime Kadiga jalutuskäigule Doonau äärde (õigupoolest oleks õigem vist nimetada seda Donaukanaliks). Mul on selline tore kiiks külastada igalpool kõikvõimalikke vaateplatvorme ja vaaterattaid, et näha külastatavat paika ka ülalt ning tunda seda the land is mine fiilingut 🙂 Seega, kui märkasin Viini linna turismikaardil vaateratta sümbolit, teadsin kohe – sinna lähemegi!
Jalutuskäigu pikkuseks tuli umbes 10,5 km (tegelikult rohkem).
Donaukanali äärne oli täis tipitud ‘rannabaare’. Päris ehtsa liivaga. Ja päris ehtsate rannatoolidega. Puudu olid veel ainult Mojitod 😉
Meie esimese õhtu restoran Motto Am Fluss siis teiselt poolt jõge vaadatuna.
Igal tänavakunsti viljelejal on oma sõnum edasi anda. See järgmine on natuke depressiivsevõitu.
Ja ka skulptoritel jätkub aega ja energiat ning nad on oma töökojad sisse seadnud otse jõekaldale, pakkudes möödujaile (mida päevasel ajal pole eriti palju) silmailu ja uudistamist.
Ja järgmine kunstnik oma lööklausega: I can already smell your unhappyness
Katusekorruste kasutusele võtmine pole Viinis pooltki nii keeruline kui Tallinnas, pakkudes mitmeid huvitavaid lahendusi 😉
Viini kutsud 🙂
Prater. Mitmemeetrine Conchita Wurst’i kuju. Austrias käies peab ikka Conchita ära nägema 😀
Ja nüüd siis Viin kõrgustest 🙂 Awesome!
Vaaterattal tekkis selline huvitav mõte, et läheks veel mõnele atraktsioonile (kui juba sai nii kaugele tuldud). Silma jäi selline vahva karussell nagu Prater Turm, millele minek tundus esmapilgul päris õõvastav. 95 meetri kõrgusel 60 km/h keti otsas keerlemine ei tundunud just kõige toredam ettevõtmine. Aga.. mõeldud-tehtud. Esimene mõte, mis pähe tuleb on alati see kõige õigem!
Seal kõrgustes olla ei olnudki nii hirmus. Kui tuul välja arvata, siis oli lihtsalt selline tunne, nagu oleks baaripukiga end leti taga mõned korrad keerutanud 🙂 Seda võiks lausa iga päev teha! Hirmul on suured silmad!
Kergliiklustee. Paluks Tallinnasse ka selliseid!!!
Siinkohal juhin tähelepanu huvitavale fassaadilahendusele 🙂
Vahepeal väike värskendus: kohalikus Lily kohvikus mõnus amps sushit ja makit 🙂
Lõpuks jõudsime Stadparki. Väga mõnusa loodusega park. Oleks vaid rohkem aega olnud, et seal päikeselist ilma nautida!
Ja oligi aeg koju tagasi minna. 
