Restori rattamatk 11.-12. september 2015.
Päev 1. ~45 km sadulas.
Mõis nr. 1: Alu mõis.
Esimesed teated Alu mõisast pärinevad aastast 1409, kuid hoonestuse jälgi tollest ajast pole. 18/19 sajandi vahetusel domineeris mõisas kivihoonestus, kivist olid härrastemaja, häärber,tall, karjaõu, viinavabrik koos selle juurde kuuluva nuumhärgade talliga ning neli põldudel asunud rehihoonet. Puitehitisena on mainitud vaid kahte viljaaita ja sauna. Mõisa territooriumil asus 11 kõrtsi, mille jaoks töötas kaks viinakööki (üks asus Hertus) ja kolm vesiveskit. Mõisale jahvatati vilja kolmes tuulikus. Alus ja Hertus murti paasi, oma ehitiste tarbeks põletati veel lupja.
On suuliselt talletatud teateid Alus olnud keskaegse kabeli kohta, mis asunud endise Palamulla silla juures, so. kohas, mida varem tunti Surnumäena. Teise allika kohaselt olla kabeli asukohale ehitatud uus härrastemaja. 17.-18. sajandil vahetas mõis korduvalt omanikke, 1747. aastal läks Alu mõis Tiesenhausenitele ning järgmiste omanike seas leidus nii kammerjunkruid, kindraleid ja teisi kõrgeid riigiameteid täitnud isikuid.
1814. aastal päris 500 000 banko-rubla väärtuseks hinnatud mõisakompleksi Tiesenhauseni järglased, kes 14 aastat hiljem loovutas selle 900 000 banko-rubla eest Keiserlikule Udellide Ametkonnale. Riigi valduses Alu, Hertu ja VAltu mõisateühendus katkes avalikul oksjonil 1858. aastal, kui selle ostis O. von Lilienfeld 113 000 rubla eest. Von Lilienfeld lasi vanad arhailised keldritega hooned lammutada ja rajati suurejooneline, mitmete tiikidega pargiansambel ja veidi sõjakaid keskaegseid linnuseid meenutav härrastemaja.
Härrastemaja on kompleksi uhkeim hoone, olles uusgooti üheks parimaks näiteks Eestis. Hoone ehitati aastatel 1862-1875, arhitektiks Paul Alischi, kes oli ka Kreenholmi manufaktuuri arhitekt. 1923-1955 aastal tegutses hoones Alu algkool, peale seda oli seal masina-traktorijaam, kultuurimaja ja pensionäide keskus, raamatukogu. Alates 1999. aastast kuulub hoone Kaitseliidule
Tutvusime ka hoone interjööridega ning saime osa tunnisest privaat-ekskursioonist 🙂
Ja tutvusime ka selliste tähtsate ruumidega, mida ei tohiks isegi kõva häälega välja öelda 🙂
Kui tavaliselt on naiste tualett avar kui palee, mitmekümne kabiini, mitmekülgse kätepesuseebi valikuga ja hea valgustusega (vajalik nt. meigi tegemiseks), siis selles hoones käivad asjad ilmselt vastupidi – meeste tualett paremal fotol. 
Saime ka mõisaproua vastuvõtule.
Ja hr. Nõmmik leidis lõpuks ometi selle, mida juba kaua otsinud oli 😀 Edu võtme!
Lisaks huvitavale arhitektuurile, oli mõisal meile ka häid tarkuseteri pakkuda.. Btw, Jan, selle esimese laseme Su sünnipäevaks lõuendile trükkida ja ära raamida 😉
Teekond jätkus. Kõht täis, uued sihid silme ees, eduvõti taskus – siirduti järgmise mõisa poole.
Rapla kirik. 
Väike kõrvalepõige Alo sõbra Madise (oli ikka Madis?) hurmavasse majakesse. Kahjuks ei ole mul sellest märkimisväärselt taibukalt kujundatud elamisest ühtegi pilti, kuna telefoni kaameral puudus see vajalik lainurk, et 15 ruutmeetrist ruumi ekraanile saada.
Kas ettevalmistused jõuludeks juba käivad või on see hajameelsusest puule unustatud ehe?
Mõis nr. 2: Hõreda mõis.
Hõreda mõisa ajalugu ulatub 17. sajandisse. 18. sajandil kuulusid siinsed alad koos naabrusse jäävate Ingliste, Pae, ja Raikkülaga suuremasse, Stahlide perekonna käes olnud mõisakompleksi. 18.-19. sajandil kujunes perekond üheks suuremaks maavaldajaks Eestis. Hõreda oli nende mõisate seas üks väiksemaid. Üheksa adramaa suuruse maalapi juurde kuulus vaid 200 revisjonihinge, mõisasse ei ehitatud isegi härrastemaja. Kõik kõrvalhooned – valitsejamaja, saun, hobusetall, lehmalaut, kaks viljaaita, kaks rehihoonet ja viljaküün – olid puidust.
Siiski alustati mõned aastad hiljem ehitustöödega. Kui Friedrich v. Stahl suri, võttis ta poeg Geideon tööd üle. Hõredast kujunes üks luksuslikemaid mõisaansambleid Eestis. Gideonil oli isaga võrreldes rohkem kunstitunnetust. Märgata oli vene ehituskunsti mõjusid: pigem range kui maaliline. Vanemale, veel barokkarhitektuuri traditsioonide kohaselt ehitatud mõisamajale liideti elegantne tamburile toetuv kuppelehitis ja sammasportikustega tiivad. Hoone arhitektuur kulmineerub kuppelsaalis, kus ilutsevad sõjateemalised maalingud, korintose stiilis sambad. Aastaid tagasi paljastus tõsiasi, et Hõreda maalingute autor on Tallinnas tegutsenud Paridon Jacob Neus, kelle looming sarnaneb Moskvas tegutsenud Giovanni Battista Scotti loominguga. Keskendudes peamiselt esinduslikkusele, ei ehitatud sellest suurt majanduskeskust, ei peetud karja ega aetud viina.
Ehituse peale raisati aga nii palju, et võlad kasvasid suureks. 1819. aastal mõis panditi. Peale võlgade katteks müümist rajas Stahl saadud rahade eest lähedusse Pirgu mõisa.
Siitpeale käis mõis käest kätte, seda osteti ja müüdi, pööramata tähelepanu mõisa olukorrale. 1845. aastal on Hõreda mõisaplaanil lausa erandlikuna mainitud vaid kaht hoonet: viinakööki ja sepikoda. Suurem majanduskeskus rajati sinna alles Stackelbergide ajal 19. sajandi teisel poolel. Tegeldi viina- ja tellisepõletamisega, peeti lüpsikarja, hobuseid ja sigu, müügiks valmistati juustu. 1881. aastal valmis viinavabrik, mille tootmise jääkprodukt praak suunati söödana naabruses asuvasse härjatalli.
Mõis on hetkel müügis 350 000 euro eest.
Mõisahoone. Viktoriiniküsimus: kus asub hoone peauks?
Ja Viinavabrik. Korstnamüts tundub veel päris värske olevat 🙂
Mõis nr. 3: Ingliste mõis.
Ingliste on ehitusajalooliselt huvipakkuvamaid ansambleid Raplamaal. Mainitud esmakordselt 1526. aastal – keskaegseid ehitusosi võib leida eelkõige peahoone keldrites. Alates 1724. aastast kuni 20. sajandi alguseni kuulus kompleks Stahlidele. Andambel dateerub 18. sajandi keskpaika. Ühekorruselise härrastemaja keskrisaliit oli varem kaetud barokse kiivriga. Pikendati hoone läänetiiba, kuhu ehitati suur ballisaal. 19. sajandil täiendati hoone tagakülge laia kiviterrassiga ja neogooti astmikviiluga.
1905. aastal põletati rahutuste ajal Ingliste nagu ka enamus mõisaid läheduses. Hakati aga peagi taastama. Lisandus barokile neobarokk- siseruumide puidust portaalid, suure saali kasseteeritud puitlagi, kahhelkividest ahjud. Kahjuks sai mõisa veel kannatada 1984. aasta tulekahju läbi, mille järel taastati küll hoone välimus, kuid mitte interjöör. Praegu on hoone eravalduses.
Peahoonet ümbritseb Keila jõe kaldaterrassidele orienteeritud suur park. Peatee saabub mõisa Hõreda poolt. Omal ajal sai seal nautida elegantseid paviljone, sillakesi, vetepeegeldusi loovaid puudegruppe.
Otsisin, mis ma otsisin, aga ühtegi fotot Ingliste mõisast ma telefonist ei leidnud. Ju siis ei olnud see väärt jäädvustamist 😀
Aga et pilt silme ette tuleks, mis mõisast üldse jutt on – väljavõte guugli streetview’st 🙂
Teekond jätkus kohalikel kiirteedel. Kellel tempokalt..
… ja kellel mitte nii väga tempokalt.
Sai peatutud ka kaasaelajate teretamiseks. Uued huvitavad tutvused on ju alati oodatud!
Väikene vahepeatus tarkuseterade noppimiseks Mahtra Talurahvamuuseumis, Juurus.
Ja mõningaid ideid töötajate ohjamiseks 🙂
Atla-Eeru kõrts. Ainus säilinud talupojakõrts Eestis.
Kuulub Eesti vanimate mõisate hulka. Esmamainimine 1422. aastal. Arvatavasti 1770-80ndatel aastatel ehitati mõisa väike varaklassitsistlik kivist peahoone. Hoonet ilmestavad fassaadi servades asuvad rühmitatud aknad. Keskosas asub väike eenduv eeskoda. On ka arvatud, et tollal hõlmati hoonesse vanemate ehitiste osi. 19. sajandil ehitati hoonet tõenäoliselt mitmeti ümber – 20. sajandil oli ta keskosale lisatud puidust teine korrus ning fassaadi vasakpoolse tiiva ette veranda. Hoone põletati maha 1905. aastal. Järgnevatel aastatel taastati hoone ligikaudselt 18. sajandi väliskujus, ilma hilisemate lisanditeta.
Nõukogude perioodil oli siin hobulaenutus, hiljem traktorijaam ja sovhoosi kontor. Sovhoosiaja jäänukina kössitab õuel kunagine ühiselamu, mille praegune omanik Raivi Juks plaanib ümber ehitada majutuskohaks.
Peahoone, mis vahepealsetel aegadel oli pikalt tühjalt seisnud ja rüüstatud, on nüüdseks restaureeritud. Atla mõisas tegutseb nüüd keraamikatööstus – http://www.keraamika.ee (lisaks tavapärasele keraamikale teevad ka nt keraamilisi kraanikausse, kaminakive, karniise). Atlasse tulnud võivad pererahva korraldatud töötubades proovida kätt keraamikas või maalimises, mõisas annab teha väliüritusi, salongiõhtuid, seminare. Atla mõis ei ole muinsuskaitse all.
Ja jälle uus sõber.
Kuna mõisast endast ei teinud ilmselt keegi taas ühtegi pilti, siis mälu värskendamiseks aitab guugel alati 🙂
Juuru kirik
Mõis nr 5: Maidla mõis.
Eestis on 5 Maidla nimelist mõisa. 1452. aastal esmamainitud mõis (saksa k. Maidel) oli keskajal ilmselt välja ehitatud kindlustatud elamuna ehk väikelinnusena, millest on säilinud hilisema hoone hiigelpaksude seintega keldriruumid. 16. sajandil kuulus mõis von Maydellidele, kust pärineb ka ta nimi. Mõisa kahekorruseline barokne kivist peahoone on ehitatud arvatavasti 18. sajandi teisel poolel vanemate ehitiste baasil. Hoone otstes paiknevad neljatahulised kvaadernurkadega tornid, millel on kuppelkatused. Sisekujunduses domineerivad neorenessanslikud puidust kassettlaed, tiibuksed ja seinakapid pärinevad 20. sajandi algusest. 1919. aastal võõrandati mõis Joseph von Maydellilt.
Pärast Vabadussõda andis Eesti Valitsus mõisasüdame maad ja hooned autasuks taanlasest kolonel Richard Gustav Borgelinile, kelle valdusse jäid mõisahoone ja keskmisest suurem asunikutalu kuni 1930. aastate alguseni. Pankroti äärel olnud kolonel müüs oma valdused tolleaegsele välisministrile Karl Selterile, kelle valduses oli mõis kuni 1940. aasta juunipöördeni. Pärast sõja lõppu 1945. aastal läksid peremeheta jäänud maad ja inventar ametiühingute kesknõukogu abimajandile, kes kasutas neid ligi kolm aastat.
Aastatel 1950–2012 asus mõisa härrastemajas Maidla lastekodu. Peahoonest on algsena säilinud fassaad, tagakülg on 20. sajandil ehitatud täiskahekorruseliseks (algselt oli tagaosa keskelt ühekorruseline). 2004. aastal tuli sondaažide käigus hoone seintelt välja maalingukihte mitmetest eri ajastutest. Mõisast on säilinud on ka mõned kõrvalhooned ning nende varemeid.
Pärast lastekodu väljakolimist läks mõis müüki. Hetkeseisuga on müügihind 500 000 eurot.
Nii NUNNU!
Minu arvates selle mõisatuuri üks mõnusamaid mõisasid. Mis te arvate, paneks rahad kokku ja ostaks ära? 🙂
Nii. Mõisatega selleks päevaks ühel pool – visati rattad varna ja kosutust sai külmast õllest ja kuumast saunast.
Nõmme kõrts.
Veel üks uus sõber – Snowball.
Päev 2. ~38 km sadulas.
Uus päev täis värskust ja reipust! Taas teele 🙂
Mõis nr. 6: Hagudi mõis.
Hagudi mõis on asutatud 1649. aastal. Alates asutamisest kuni 1919. aasta võõrandamiseni kuulus mõis von Krusensternide aadlisuguvõsale. Hagudi mõis on kuulsa maadeuurija ja meresõitja Adam Johann von Krusensterni sünnikodu. kuigi teda seostatakse rohkem Kiltsi mõisaga Virumaal, mille ta 1801. aastal ostis ning seal elas. Hagudi mõisa hoovil asub Adam Johann von Krusensterni mälestuskivi.
Mõisa kahekorruseline kivist barokne peahoone ehitati 18. sajandi keskpaigas. Pidulikku esikülge ilmestas lopsakas stukkdekoor, nurkades flanseerisid ümarad ärkeltornid. 1780tel aastatel ehitati barokne hoone ümber varaklassitsistlikuks. Ümberehitatuna liigendasid esifassaadi kolmnurkfrontooniga risaliidid. Ümarkaarse peasissepääsu tõstis esile 20.sajandi algusest pärinev betoonrõdu, selle kohal Krusensternide aadlivappidega raidplaat. Mõis põletati 1905.aastal.
Mõisa peahoone jäi 1950tel aastatel varemetesse. 1980tel aastatel hakati hoonet taastama, kuid töö piirdus uute lagede ja katuste ehitamisega. Viimastel aastatel, mil mõis on olnud eravalduses, on peahoonet osalt korrastatud, st tühjad aknaavad täidetud luukidega. Kõrvalhoonetest on väikeste ümberehitustega säilinud ait; tall-tõllakuurist on järel madalad varemed.
Ja siinkohal sai kõik öeldud!
Mõis nr. 7: Purila mõis.
Mõisa esmamainimine 1513. aastal, mil müüdi see Pirita kloostrile ja muudeti kloostrimõisaks. On mitmete sajandite vältel kuulunud paljudele suguvõsadele. Alates 1795. aastast kuulus ta pikalt von Helffreichide aadliperekonnale, kes ka mõisasüdame esinduslikult välja ehitasid. Alates 1900. aastast kuni 1919. aasta võõrandamiseni oli mõis von Maydellide omanduses.
Kahekorruseline varaklassitsistlik peahoone on ehitatud von Helffreichide ajal 19. sajandi esimestel aastatel. Hoone eenduvaid külgrisaliite kroonivad kolmnurkfrontoonid, keskosas asub meisterlik varaklassitsistlik välisuks. Kaunid on peahoonega külgnevad rusteeritud müürid, mida kaunistavad kaarniššid.
Purila mõis on olnud tihedalt seotud 1858. aastal toimunud Mahtra sõja sündmustega. Sel ajal kuulunud Purila mõis Mahtra omaniku isale (Helffreichid). Siia moodustati karistusekspeditsiooni keskus, kuhu koondati enne Tallinna vanglasse saatmist mässust osa võtnud. 1930tel on hoonet tublisti ümber ehitatud. Lisati rikkalik eklektiliselt mõjuv dekoor: aknapealsed karniisid, laiad krohviraamistused, girlandidega ehispinnad jne.
Võõrandamisjärgselt hakkas peahoones tegutsema põllumajanduskool. Pärast Teist maailmasõda oli hoone ja pargi valdaja Eesti Korpus. 1953–1957 tegutses mõisas Eesti NSV Ministrite Nõukogu abimajand ning seejärel asus mõisahoones sovhoosikeskus. Majandi ajal oli Purilas kauplus, lasteaed, aiand, lüpsilaudad ja kõik muu mis edendas külaelu omasoodu. Kõik mõisakompleksi kuuluvad hooned olid leidnud kasutust. Mõisahoones näiteks asusid kolhoosimajandi tööruumid, loomaarst, söökla, korterid jm. 1985. a. remondi käigus leiti Purila mõisahoonest 19.sajandist pärinev seinamaal, mis kujutavat toonase mõisaomaniku linnamaja Tallinnas.
Peale Eesti iseseisvumist 1991. aastatal kadusid Purilast koos karjaloomade ka hiilgeajad. Sellest peale seisavad enamus mõisakompleksi majad tühjade ning kasututena. Purila mõis on müügis 300 000 euroga.
Mõis nr 8: Härgla mõis.
Esimesed teated Härgla (saksa k Herküll) mõisast pärinevad 1516. aastast, mil ta kuulus Maydellidele. 17. sajandil oli mõis pikalt von Uexküll-Güldenbandide omanduses. 18. sajandil vahetas mõis palju kordi omanikke, olles seotud nii von Rehbinderitega, von Fersenitega, von Stackelbergidega, Douglastega, von Mohrenschilditidega kui ka von Wrangellidega. Alates 1822. aastast kuni 1919. aasta võõrandamiseni oli mõis von Rosenthalide (von Wetter-Rosenthalide) aadliperekonna omanduses.
Mõisa kahekorruseline kelpkatusega peahoone on ehitatud mitmes osas. Hoone vanim osa pärineb 17. sajandist von Uexküll-Güldenbandide ajast. Ei ole välistatud, et ta sisaldab ka kesksaegseid osi. Oma lõpliku suuruse sai hoone 18. sajandil. 19. sajandil (arvatavasti 1820tel aastatel von Rosenthalide omanduses) lisati fassaadile võimas kuue joonia sambaga klassitsistlik portikus. Portikus sarnanes umbes samal ajal ehitatud Kohila ja Valgu mõisa portikustega, mis on mõlemad tänaseks hävinud.
Võõrandamisjärgselt kolis 1921. aastal hoonesse kool, mis sulges uksed 1966. Kaasajal on mõis eravalduses. Lisaks peahoonele on säilinud mitmeid kõrvalhooneid peahoone esise auringi ääres. Kõrvalhooned on küll mitmeti ümber ehitatud.
Mõis nr. 9: Pirgu mõis.
Pirgu mõisa (saksa k Pirk) rajas Otto Johann von Uexküll 1662. aastal Angerja mõisast eraldatud maale. Mõisa nimi tuleneb Pirita (Püha Brigitta) kloostrist, kellele keskajal ümbruskond kuulus. Peale Põhjasõda kuulus mõis pikemat aega von Peetzide suguvõsale.
1819. aastal ostis mõisa endine Hõreda mõisa omanik Gideon von Staal, keda Hõreda esinduslik väljaehitamine oli majanduslikult laostanud. Pirgul kui Juuru kihelkonna väikseimas ja odavaimas mõisas soovis ta korrata Hõreda stiili, kuid väiksemas ja odavamas mahus.
1820tel aastatel kerkiski Pirgule väike, kuid esinduslik kõrgklassitsistlik mõisahoone, kust oma väiksusele hoolimata ei puudu ei kuppelkatus, rõdu ega ka saali kaunistavad sambad. Hoone tiibosad eenduvad nii fassaadil kui ka tagaküljel. Portikuse kohal paikneb rõdu. Mõisa soklikorruse müürid võivad pärineda varasematest ehitistest või koguni keskajastki.
1847. aastal siirdus mõis von Wulffsdorffide, 1887 von Hagemeisterite ning 1901 von Wetter-Rosenthalide omandusse. Von Wetter-Rosenthalide valdusse jäi mõisasüda ka peale 1919. aasta võõrandamist.
Peale Teist maailmasõda jäi mõis kasutuseta ja varemeisse ning taastati 1984-87 üsna lootusetust seisukorrast. Alates 1994. aastast on mõis eravalduses ning kujunenud mitmesuguste ürituste läbiviimise kohaks. Täiendav teave: http://www.hot.ee/pirgu/, info@pulmapidu.ee, tel. 645 5381, 513 3323.
Tomi andmetel saab mõisa üürida 120 euroga. Niiet kellel veel süniipäevaks peopaika pole…
Veidi väsinud sild.
Ja hr. Raud olukorrale eksperthinnangut andmas.
Mõis nr. 10: Seli mõis.
Esimene mainimine on 1474.a., mil müüdi see Pirita kloostrile. Barokkstiilis kahekorruselise paekivist mõisahäärberi põhiosa on ehitatud maanõunik Gustav Erich von Roseni ajal 1770. aastatel. 19. sajandi II veerandil, Tiesenhausenitele ajal ehitati tagafassaadist tugevasti eenduvad tiibehitised. Samal ajal kujundati ka siseruumid. 19. sajandi lõpus täiendati hoonet rõdudega, tagafassaadile lisati veranda. Pärast 1905. a. põlemist taastati maja mõnevõrra muudetud kujul. (vt ka fotosid 20-24). Saali sisekujunduses sai valitsevaks neoklassitsism. Saali naaberruumis on neorenessanss-stiilis kahhelahi.
Pärast 1919. aasta mõisate sundvõõrandamist sai mõisa valdajaks Eesti Punane Rist. Aastatel 1920–1985 töötas mõisa peahoones kopsutuberkuloosi sanatoorium, seejärel olid raviastutuse patsientideks sõjaveteranid. Hoonet on 20. sajandil mitmeid kordi ümber ehitatud, mille käigus on muutunud hoone täiskahekorruseliseks. Ühekorruseliseks on jäänud vaid vasakpoolne tiibehitis.
Eesti taasiseseisvumise järel tagastati mõis Eesti Punasele Ristile. Pargis on säilinud klassitsistlikus stiilis rotundjas paviljon, mis restaureeriti 1997. a. Mõisahooneid rentinud Kaitseministeerium omandas kogu mõisakompleksi 2006. aastal. Tänapäeval pakutakse Seli tervisekeskuses taastusravi rahvusvahelistelt sõjalistelt operatsioonidelt tagasi jõudnud kaitseväelastele, vabadusvõitletele, kaitseliitlastele ja kaadrikaitseväelastele.
Mõis nr. 11: Lohu mõis.
Ruila ordumõisa keskaegsele veskikohale rajas Hans von Maydell 1620tel aastatel eraldiseisva mõisa (eesti k Lohu, saksa kLoal). 1637. aastast mõisa omandanud von Ullrichid püstitasid 1730-40tel aastatel kõrgel soklil asunud barokse peahoone, mis hiljem jäi valitsejamajaks. Mõningatel andmetel on vana peahoone püstitatud juba rootsi ajal 17. sajandi lõpus. 1779. aastal ostis mõisa Otto Wilhelm von Krustenstern, kes ehitas uue kahekorruselise barokse mõisahoone, mis paikneb erandlikult tagaküljega vastu maanteed. Mõisa teise korruse saali kaunistavad Christian Gottlieb Welte 1791. aasta maalingud, mis hiljem kaeti 19. sajandi alguse Don Quijote teemaliste haruldaste pilttapeetidega (asuvad kaasajal restaureerituna Eesti Ajaloomuuseumis).
Hiljem läks mõis von Baranoffide omandusse, kelle ajal ehitati mõisahoone 19. sajandi lõpul ümber neogooti stiilis, lisades talle ohtralt kaunistusi. Rikkalik neogooti dekoor lisati tollal ka hulgale kõrvalhoonetele, piirdeaedadele ja isegi jõesaarekesi ühendavatele sildadele, mis ehiti fiaalidega (üks sildadest restaureeritud). Väravaava kaunistati teravatipuliste obeliskidega.
Mõisa uus peahoone paikneb erandlikuna tagaküljega vastu maanteed. Mõisa majandushooned paiknesid enamikus peahoonest lõuna pool maantee ja jüe vahelisel kitsal alal. Kaasaegne maantee Lohu mõisa (samuti ka Kohilat) ei läbi, vaid kulgeb õgvendatuna pool kilomeetrit ida pool.
1970-80tel aastatel kuulus mõis tehasele Desintegraator, mil teda osaliselt restaureertiti. 1990tel aastatel siirdus mõis eravaldusse ning restaureerimist jätkati.
Ja siin siis see hädine aednikumaja-kasvuhoone.
Mõis nr. 12: Tohisoo mõis.
Tohisoo mõis (saksa k Tois) on asutatud arvatavasti 17. sajandil. Tollal kuulus mõis Burtidele. Põhjasõja järgselt vahetas mõis mitmeid omanikke – ta on kuulunud nii von Bellingshausenite, von Bockide, von Essenite kui ka von Korffide aadliperekondade omandusse.
1744. aastal siirdus mõis päranduse teel Berend Johann von Wrangellile. Von Wrangellide aadliperekonna omandusse jäi mõis kuni 1919. aasta võõrandamiseni. Mõisa viimane omanik Benita von Wrangell abiellus 1920tel aastatel rootslase Carl Mothanderiga; nende kätte jäi osa mõisasüdamest kuni 1939. aasta ümberasumiseni. Carl Mothander on kirjutanud balti aadlike elust raamatu “Parunid, eestlased ja enamlased”, mis on eesti keeles ilmunud 1997. aastal.
Mõisa hoonestus paikneb Keila jõe ning ajaloolise Tallinn-Rapla maantee vahelisel kitsal maa-alal. Vanem puidust peahoone põletati maha 1905. aastal; mõningatel andmetel oli see vähemalt osalt ehitatud 17. sajandil. Hoonest on säilinud keldrid, mis jäävad praegusest peahoonest jõe poole.
Praegune historitsistlik peahoone valmis mõisas 1910tel aastatel. Hoonet iseloomustab maakivist vundament ning keeruka kujuga viilud fassaadi kolmel risaliidil. Peasissepääs on kujundatud väikese hulknurkse eenduva ehitisena. Tagakülg on keskelt kahekorruseline ning seda ilmestab keskosas väike veranda.
Võõrandamisjärgselt kolis peahoonesse kool. Kooli tarbeks ehitati 1938. aastal hoone fassaadiosale peale teine korrus. Tagafassaad on säilitanud enam-vähem algse välimuse. Kaasajal paikneb mõisahoones Kohila Koolituskeskus.
Mõis nr. 13: Kohila mõis.
Esmamainimine 1438. Keila jõe vasakul kaldal paiknev kahekorruseline stiilne klassitsistlik peahoone on ehitatud 19. sajandi esikümnenditel. Lamedate katustega hoone keskosa kaunistas võimas kuue sambaga portikus. Hoone otsad olid ühekorruselised. (vt ka fotod 25-26) Pärast mõisa põlemist 1905. aastal ostis 1906.a. selle Kohila Paberivabrik. Peale 1905. aasta põletamist taastati hoone muudetud kujul — kõrge katusega, otsaviiludega ja ilma portikuseta. Portikuse asemele rajati postidele toetuv kinnine veranda (vt ka foto 27). Teine veranda lisati hoone tagaküljele. 1980ndatel kontor lakkas tegutsemast peahoones ja peahoone jäi kasutuseta kuni 2001.a, mil omandas selle Mart Kuura, kes on selle jõudumööda restaureerinud. Seal hakkasid toimuma tema juhendamisel judotreeningud.
1893. aastal Keila jõe äärde ehitatud mõisa väike paberiveski arenes 1907. aastal suureks paberivabrikuks.Tänaseni töötava vabriku hooned paiknevad teisel pool mõisat jõe paremal kaldal, olles 1960-80tel aastatel tugevalt ümber ehitatud. Nüüdseks tegutseb Kohila Paberivabriku asemel firmana KP Factory. 2013. aasta 1. septembrist tegutseb mõisa peahoones MTÜ Kohila Mõisakool. Kool lähtub oma põhimõtetes Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi, MTÜ Miikaeli Ühenduse ja Püha Miikaeli Kooli kontseptsioonist.
Kohila paberivabrik: 
Ja veel viimased jõupingutused.
Ja nagu ütleb vanade flaamide vanasõna: Kõik teed viivad ikkagi lõpuks kõrtsi ette 🙂
Diana fotoblogi 
