Eelmisel nädalavahetusel tekkis mõte võtta üle pika aja taas kaamera kätte ning minna Kakumäe poolsaarele sügist jäädvustama.
Rada, mis kuuleb tihemini mu jooksutossude müdinat, kui mu kaamera klõpsumist, on üks huvitavamaid, ilusamaid ja mitmekesisema loodusega jooksuradasid Tallinnas ning väärib kindlasti selle blogipostituse peategelase rolli.
Selleks ajaks kui mereni jõudsin oli päike muidugi juba loojunud ning kuna ma polnud pildistamist ette planeerinud, ei olnud kaasas ka statiivi ega muid objektiive peale Sigma makrotoru. Nii ma siis seal poolpimedas pildistasin – kaamera kivi peale sätitud ja ajavõtte režiimi peal. Ning vaatamata sellele, et tuul mind korralikult läbi tõmbas ja mind paariks päevaks voodisse aheldas, tasus see jalutuskäik end igati ära, kuna meenutas mulle taas seda õndsat tunnet, mis mind neli kuud tagasi esimest korda sinna sattudes valdas.
Ja noh, tehnikast rääkides… sain taaskord kinnitust, et oleksin pidanud ikka pildistabilisaatoriga kaamera valima, ja et mu Sigmajunn ei kõlba ikka kuhugi 😀
Diana fotoblogi 