Kuigi rabad on minu jaoks kõige lummavamad varahommikuse uduga, hilistel õhtutundidel enne päikeseloojangut ja talvise krõbeda pakasega, siis juhtume neid vahel külastama ka keset kõrvetavat suvepäeva. Nii juhtus meie Lõuna-Eesti tripil, kui olime hommiku võtnud vastu uduses Meenikunno rabas ja mõtlesime enne Taevaskojasse sõitu Valgesoost läbi põigata.
Valgesoo raba asub põlvast umbes 15 km kaugusel, Valgesoo maastikukaitsealal, Google Maps’iga on see koht leitav SIIT. Vahetult autparkla kõrval asub eelmisel aastal rekonstrueeritud arhitektuuriliselt esindulik 29-meetrine vaatetorn, millest avaneb vaade puisrabale.
Rabarada on ligikaudu 1,9 km pikkune, millest poole ulatuses on rajal laudtee, ning ülejäänud osa on metsatee. Valgesoo on minu teada ainuke raba Lõuna-Eestis, kus asub üks (umbes) 30-st National Geographicu kollasest ‘aknaraamist’, mis on märgistatud projekti “Elu kahe maailma piiril” raames. Kui te ei päris täpselt ei tea, mis teema nende kollaste ‘akendega‘ seal Lõuna-Eestis on, siis saate täpsemalt lugeda näiteks SIIT ja seda, kust neid kollaseid aknad veel leida võite, saate uudistada SIIT.
Raja alguspunktis (vaatetorni läheduses) on päris suur ala, kus on võimalik lõket teha, grillida ja telkida ning olemas on ka kuivkäimla ja lõkkepuudele varjualune. Pinnas on telkimisalal midagi krõmpsuva multšisegu ja männiokka-mullasegu vahepealset, seega telgiuksest väljudes varbaid muru sisse pista paraku ei saa.
Allpool lisatud ka rajaskeem, meie läbitud teekonnast:
Diana fotoblogi 