Kui on taas kätte jõudmas nädalavahetus ja mõte end rahvarohkesse rabasse pressida tundub muserdav, võtke ette väheke pikem autosõit (kui olete pealinlased nagu meie) ning minge Lääne-Virumaale Äntu-Nõmme õpperajale.
Rahvast jagub muidugi ka Äntu järvede juurde, kuid õnneks tundub enamus külastajatest piirduvat selle paiga tõmbenumbri – Äntu Sinijärvega – kas siis drooni lennutamiseks või talispuluseks ning pikemale tiirule suundujaid on ilmselt vaid käputäis. Seega varuge paar tundi aega, pistke saiakesed ja soe tee termosega seljakotti ning minge võluvat talvist rada avastama!
Kui teeolud lubavad, oleks mõistlik auto jätta Äntu Valgejärve parklasse (või kui Sinijärve uudistajad on Sinijärve parkla ära hõivanud) ja alustada sealt oma teekonda Punamäe suunas. Valgejärves on samuti võimalik talisuplust harrastada: olemas on redelid vetteminekuks ning järjekord ei kisa seljataga…
Rada kulgeb algul läbi okaspuumetsa ning jõuab siis välja niidule, kus asuvad endise Moora talu (luuletaja Kersti Merilaasi lapsepõlvekodu) amortiseerunud hooned. Kui pole soovi 6,5-kilomeetrist ringi teha, siis saab mõnesaja meetri pärast pöörata mööda metsateed vasakule ja lõigata rada lühemaks. Kuna ma esimest korda Äntu järvi külastades just seda tegingi, siis oli kindel plaan seekord võtta ette pikem teekond üle maantee Punamäele.
Punamäe oosi kõrgemail järsunõlvalisemal otsal asus kunagi Lõuna-Virumaa suurim linnus – Äntu Punamäe Maalinn, mis rajati esimese aastatuhande algul ja kandis siis Agelinde nime. Seda kaitses mõlemalt poolt vesi: mäeseljaku all läänest Järveoja, idast Nõmme jõgi. Linnus jäeti maha umbes 13. sajandil ja kasutati hiljem peoplatsi ja laagripaigana. Praegu asub seal mõnus puhkekoht püstkoja, varjualuse, lõkkekoha ja pinkidega.
Võtsime korraks aja maha, jõime sooja teed, pistsime paar küpsist põske ning lennutasime drooni.
Punamäelt on võimalus võtta suund lõuna suunas, ning lisada oma teekonnale Kaanjärve ja Umbjärve lõiguga umbes 4 kilomeetrit juurde. Kui te aga satute rajale südatalvel, mil valget aega on päevas vaid piiratud koguses või avastate kella vaadates, et vaid tunnike on jäänud päikeseloojanguni, siis jätke Nõmme jõgi sealkohas ületamata, ja liikuge viidal näidatud suunas edasi maantee poole.
Vaated Nõmme jõele olid tol päeval väga kaunid!
Järvede juurde tagasi saamiseks tuleb ületada maantee ning peab nentima, et see ligi sajameetrine lõik teepeenral koperdades oli Äntu loodusraja ainuke ebameeldiv osa. Keeruliseks tegi ka teeületuse lumesahkade poolt teeserva kuhjatud lumevall, kuid kogu see negatiivne elamus unenes taas metsa ja järvede vahele jõudes.
Äntu järvede tõeline ilu tuleb muidugi esile soojemal perioodil, kui järvede veepind ei ole jäätunud – need rohekassiniseid ja läbipaistva veega järved on ainulaadsed nii Eestis kui ka kogu Baltikumis. Eriti erksa rohekassinise värvivarjundi põhja katva järvelubja ja vee peegelduse tõttu saab Äntu Sinijärv selge taevaga suvepäeval, mil saab järve põhjas kasvavaid koralle meenutavaid mändvetikad uurida. Kuid ega ka lumised olud pilku ei riiva – vaated järvele on tõesti iga ilmaga maalilised!
Sinijärve ääres on ka olemas lõkkeplats varjualustega, kus on ruumi mitmele telgile ning parklas ruumi ligi 6-7 autole.
Lisasin Sinijärve parklas oleva rajakaardi, kuna see on palju informaatiivsem kui meie trackerist saadud teekond. Veidi segadust tekitab Rohejärve juures kulgev rada, kuna mõlemal korral olen natuke seal teelt eksinud. Olge seal tähelepanelikud!
Äntu Valgejärve leiate Google Mapsist SIIT:
Diana fotoblogi 