Augusti lõpus toimus juba traditsiooniks saanud rattaretk, seekord siis Saaremaal.
Päev 1 – 13 vaprat, 53,65 km sadulas.
Teekond: Nõmpa-Karujärve-Pidula-Odalätsi-Kihelkonna-Kärla(Sõmera)-Nõmpa.
Ettevalmistused pedaalimiseks, turgutus-supp võõrustajatädilt ning motivatsioonikõne väikselt vähipoisilt hubases Peetri puhketalus Nõmpal:
Hops ratta selga ja teele! Esimeseks peatuseks sai kohtumine Karujärvega. Teekond jätkus Pidula suunas.
6 aastat tagasi Pidula mõisa hoovis vee- ja kanalisatsioonitrassi kaevates leiti maapinnast umbes meetri sügavusel inimluid, mis arheoloogide hinnangul pärinevad Esimese maailmasõja ajast ja kuuluvad Vene sõduritele. Kokku leiti 8 skeletti – ühishauda oli maetud seitse meest, üks skelett leiti eraldi maetuna. Vot selline huvitav leid siis 🙂
15 pikka ja rasket kilomeetrit seljataga, oli aeg väike märjuke võtta ja Pidula kalakasvatuses hetk jalga puhata 🙂
Teekond viis edasi Odalätsi allikateni. Legend räägib, et kui pesta allika veega nägu ja käsi ning seda isegi juua, siis püsid igavesti noorena. Ei tea kas sellele on mingi teaduslik tõestus ka?
Noorenduskuurid tehtud, uus sihtmärk silme ees taas ratta selga ja sõtkuma. Õnneks oli aega veidi ümbritsevat loodust nautida.
Kihelkonna kirik. Lääne-Saaremaa ühes vanemas asulas paiknev Kihelkonna Miikaeli kirik kuulub Eesti vanimate kirikute hulka. Kiriku ehitamist alustasid arvatavasti Saare- Lääne piiskop ja Liivi ordu nähtavasti hiljemalt 13.sajandi keskpaiku ning lõpetati tõenäoliselt 1270-ndatel aastatel.
Saaremaale traditsiooniliselt oli kirikul kolm portaali. Kiriku välisilmet muutis oluliselt 1897-99 ehitatud kõrge läänetorn, mis oli ühtlasi ka tuletorniks.
Kihelkonna Mihkli Kiriku orel on ehitatud orelimeister Johann Andreas Steini poolt 1805. aastal, selle rekonstrueeris 1890. aastal F.W. Weissenborn Jekapilsist. See on ainus teadaolev säilinud kirikuorel tema töökojast ja ühtlasi vanim suures osas säilinud kirikuorel Eestis.
Kirikust 200 meetrit eemal asub Eestis ainulaadne eraldi asetsev kellatorn.
Lahke kirikutädi lubas peale väikest annetust meil ka kirikutorni ronida ja tornikella uudistada.
.. ja need kes ronida ei jaksanud, jäid all pirukaid mugima..
Sedapuhku tuli siis eesvuhisejatega hüvasti jätta. Teekond kulges mööda puravikest ja tirtsudest ja huvitavatest puitarhitektuuri pärlitest.
Samal ajal teisel pool küla..
Teekond viis mööda Kandla mõisast, mille väravaposte kaunistavad dolomiidist lõvikujud. Mõis ise on paraku eravalduses ja ei hakanud igaks juhuks kellegi hoovi trügima, et maja lähemalt näha.
Edasi sai nautida sõitu mõnusal kruusateel (Kadrile väga meeldis!).
Silma jäi ka see Saaremaa taluarhitektuurile omaste tunnustega majake põllul 🙂
Veel mõned puravikud.. ja mõnusad mullased metsavaheteed..
.. ning lõpuks jõudsime põllule. Antsu terav nina tundis kohe ära, et miskit kahtlast kasvab seal. Kultuurkanep!
Taskud head kraami täis, veel paar kilomeetrit pedaalimist ja tervitaski külm õlle, kosutav õhtusöök ning kuum saun ja tünn.
Päev 2.
Veel mõned hetked mõnusas Peetri talus ja tuligi rattad taas autodele pakkida ja teele asuda.
Kiired tervitused Laugu turismitalu peremehele ning taas sai sadulasse istuda!
9 (+ 2) vaprat! 53,3 km sadulas.
Teekond: Laugu-Leisi-Angla-Karja-Pahila-Jõiste-Leisi-Laugu
Pikale ringile asus 9 vaprat. 2 peaaegu sama vaprat suundusid lühemale ringile.
Teekonna esimene lõik kulges läbi Leisi Angla tuulikupargini.
Anglas sai mõnusasti keha kinnitatud ja ülihõrku (jutumärkides) lõhefileed nauditud. Väike õlleamps sees, kõht mõnusasti täis, suunduti edasi teekonnale Karja kiriku suunas.
Edasi pakkus emake loodus palju põnevat: küll kruusa, küll mudast põlluteed, ja ei puudunud ka moonipõllud 🙂
Vuhisesime ka läbi Väike-Pahilast ning Võhmast, kus külastasime ka kohalikku külalistemaja. Kahjuks ei olnud kedagi kodus 😦
Merd otsides ekslesime läbi ämblikuvõrkude ja padrikus. Selle peale aga aitab Murphy õpetus: Kui teil on ükskõik, kus te olete, siis ei saa te kunagi ära eksida!
Mere leidsime õnneks ikka üles! Kaua otsitud kaunikene! Ja väike värskendus oli täitsa mõnus kirss tordile!
Väike peatus veel Jõiste rannas..
..ja teekond jätkus ‘kodu’ suunal 🙂
Laugus ootas meid ees mõnus suitsusaun, hõrk suitsuliha ja muidugi külm õlu 🙂
Päev 3.
Viimane hommik.
Saatsime autotäie kurnatud rattureid mandri poole teele ja suundusime Saaremaad (taas)avastama. Sedapuhku siis autoga! Esmalt suundusime Panga Pangale, kus võttis meid vastu mõnus tuulevaikne (jutumärkides!) ilm.
Laenunõustamine tehtud, ootas ees väike värskendus Karujärves.
Väike kehakinnitus Leisis ja mõtlemapanevad värsiread tualettruumis:
Järgmiseks peatuspaigaks valisime Muhus asuva jaanalinnufarmi. Tutvusime vahvate lindude, alpakade, sebrade ja kängurupoistega.
Enne praamile põrutamist jõudsime veel läbi põigata ajaloolisest Koguva külast.
Virtsus uudistasime härra Kirsi autodekollektsiooni.
Kokkuvõte: 2 päevaga 107 km pedaalimist. Pirakas unevõlg (kellel suurem, kellel väiksem).
Tänama peaks siinkohal ilmaonu, kes on sel suvel natuke kadedavõitu olnud, kuid tänu läbiräämistele õnnestus siiski väga hea diil temaga teha 🙂
Parim tiim sai ka autasustatud ning jääme järgmist aastat ootama! Neljapäevane Tour de Hiiumaa??? 😀
Diana fotoblogi 